Seljataga on raske töönädal,paljude koristamist nõudvate tubade ja lumehädas rongidega-tööle hakkan minema kell viis hommikul,koju jõuan kell seitse õhtul...Aga nüüd on sula ja me elame ookeanis. :D :P
Muidu on mu pärast seda nädalat tunne,nagu oleksin terve aja täpselt selle rattaga vändanud. :D

Lumine jutt

Lumi. Veel lund. Veel veel lund. Ja nii edasi.

Kui juba hakkad mõtlema,et nüüd vist enam nii palju lund küll ei tule,siis järgmisel päeval on tuisk ja torm ning hanged küündivad katuseääreni välja.
Täna öösel sadas nii palju lund,et näiteks meie kodulähedase toidupoeni viis kitsas käiguke-terve maja oli lume sisse mattunud. Mitu kooli on suletud,sest kardetakse,et katus ei pea nii suure lumeraskuse all vastu. Keegi ei julge eriti ka sinna lund alla lükkama minna. Ning ega sest suurt kasu poleks nagunii-viis minutit hiljem katab katust samasugune või isegi veelgi uhkem hang.
Homme jääb kirik ära. Teeolud on liiga ohtlikud. Või mis ohtlikud-võimatud. Hanges ei saa ju sõita!

Nii et valge on see meie maailm.

Happiness

Down at the lost highway cafe
I met a man there with a map in his hand
He said "I'm a little bit confused, and I'm not sure where I am"
He said I'm trying to find this place
Been trying to get there for a long, long time
Then he smiled and looked away,
and asked me if I'd heard of happiness

I told him that it just might take a while
Maybe some years, and a lotta miles
Go down the road 'til you hit partyville
Don't stop unless you're lookin' for cheap thrills
Go past love 'til you hear wedding bells
Stop at honeymoon, and rest a spell
You might get lost on the way is my guess
It ain't easy finding happiness

He said I think I understand
I better go before the sun goes down
Cause it's hard to see at night, and I just don't trust my eyes anymore
I said "goodluck" and watched him leave,
He hit the fastlane, then he disappeared
Just another weary traveller like so many trying to find his way back home
There's so many stops along the way
You keep on hoping that there'll come a day
I should have told him but I think he knows
So many places where he shouldn't go
So many souls that get turned around
Lookin' and wonderin' why it can't be found
It's a straight shot past loneliness
Why can't we seem to find happiness?
It's easy to get turned around I guess
On the road to happiness


Veel üks laul Lee Ann Womackilt. (Aitäh,Elina ;) )

Panen selle siia Kõigi Südamete Päeva puhul (nii on sõbrapäev rootsi keeles) mõeldes minu kallile Alexanderile. See laul on küll selline magus ja romantiline,aga täna ongi selline päev. Armastust tasub alati tähistada.

Nii et Happiness.
Olen ju ka mina oma rõõmu leidnud. :)

Väsinud. Oeh.

Jepp-jepp! See nädal on tavatult toimekas olnud. Esmaspäeval sain end lõpuks SFI kursusele kirja pandud (see on Svenska För Invandrare ehk rootsi keel välismaalastele). Huhuu! Öeldi küll,et pean kuni kolm kuud ootama,et teada,millal ja kuidas asi toimuma hakkab,aga loodetavasti läheb veits kiiremini. Eriti kuna kõik rootslased muudkui kinnitavad,et ma sinna esimestele A ja B kursustele kindlasti minema ei pea ja äkki ka mitte C kursusele. Haha,usun ka. :D Aga eks paistab.

Siis käisid üle hulga aja külas misjonärid,nad on siin Trollhättanis suht uued asukad ka,nii et oli lõbus. :)Peaaegu ei mäletanudki enam,milline see misjonäride külaskäik välja näeb. Nüüd tean jälle. See näeb väga hästi välja. :D

Eile toimus ühe noore pere juures soolaleivapidu. Mängisime lauamänge ja mugisime juustu-küpsist-puuvilju. Lõbus olemine oli. :) Ja täna läksin ma sinna jälle külla,kuna see "pereema" on minust ainult paar aastat vanem ja me saame üsna hästi läbi. Alex liitus ka meiega hiljem,kui kuulis,et me süüa teeme. :D

Ja muidugi olen ma ikka kenasti trennis käinud ja maganud ja arvutis ringi kolanud. Aa,mingite tüüpide blogikommentaaridele olen ka vastanud. ;D

Mul kästi midagi kirjutada. :D Nii ma siis kirjutan. :D

Põhimõtteliselt on elu selline vaikne ja rahulik olnud. Kuna hotellides ikka pole eriti külastajaid,siis pole mindki sinna vaja,nii et mu päevi täidavad kodu,kirik ja trenn. See on küll hea,et (kuigi ma ise tunnen ikka,et kohutavalt raske on sedasi elada,kui keelt piisavalt ei oska)rootsi keel vaikselt areneb. Kirikus lastakse mul nüüd kõnesid-õpetusi teha ja öeldakse,et nad saavad minust isegi aru. Huvitav tunne. Tahaks küll,et ülikooli inimesed arvaks,et ma keelega hakkama saan. Kavatsen sel nädalal asja järgi uurida.

Mulle muudkui räägitakse,et kirjutaksin oma Rootsi kogemusest raamatu. Ma ise siiski arvan,et kui ma seda ka kunagi teen(on küll selline mõte peast läbi käinud muidu), siis on praegu selleks liiga vara. Lugu on alles pooleli.

Selline tasane elu on mul siin põhjamaises kuningriigis. Tore on vahel ikka kodumaalt uudiseid kuulda,te olete kallid! :)