Jõulud Oktoobris

Võib-olla on asi ainult minus, aga varase lumega ühes on alla sadanud ka jõulumeeleolu. Me Alexiga igatahes ümiseme jõululaule ja sööme piparkooke. :D Eriti kuna paar päeva tagasi oli ikka päris tuisk.
Ja me pole ainsad nagu ma kuulnud olen!
Huvitav, sest tavaliselt tõrjun ma liiga varased jõulutunded eemale, kartes, et siis kui päris jõulud käes, ei tunne enam midagi. Aga sel aastal otsustasin proovida juba oktoobris. Öeldakse ju, mida rohkem, seda uhkem? Võib-olla koguneb nende kahe kuuga hinge nii palju jõulutunnet, et päris detsembris ma täitsa pakatan soojusest ja armastusest. :D
Ma loodan, et ma oma jutuga nüüd kellegi reeglit, et enne detsembrit jõulujuttu ei tohi olla, ei riku. Kuigi paljud reeglipidajad (nagu ma isegi :D) on just sel aastal otsustanud varaste jõulutunnete kasuks.
Ja ma ei usu inimesi, kes seletavad, et neile ei meeldi jõulud. Kui olla kordki tundnud jõulutunnet, piparkoogi soojendavat maitset ja olles näinud kogu seda sära ja pidulikkust, siis ei saa jõule mitte armastada.
Mulle ei meeldi ka mitu kuud varem müügile pandud ehted ja reklaamid ja kogu see kommertslik värk, ei meeldi mööda rahvast täis poode jõulukinkide ostmine sellepärast, et kõik ju ostavad kinke. Saan ehk aru inimestest, kellel on halvad kogemused seoses jõuluajaga.
Aga selles pole jõulud ise süüdi. Ma küll vaatan nii mõrudatest kogemustest, reklaamimägedest kui muust inimeste ehitatud tobedustest mööda ja näen säravat, puhast ja hingesoojendavat Jõulu. Hoolimise ja üheskoos olemise aega.

Olgu, aitab nüüd jõulujutust. On ikkagi Oktoober. :D
Täna oli väga tegus päev! Mul oli õpetus Abiühingus, tegelesin lastega Lastetoas ja rääkisin suuremal või vähemal määral targa näoga Pühast Vaimust Sakramendikoosolekul. Lõpuks aitasin tuttava last valvata, kuni tema kolm venda preesterluse said ning rääkisime ka piiskopiga eelolevast Templiskäigust.
Rootsis õpetust teha on väga huvitav kogemus. Ma räägin ja jutustan, kõik muudkui noogutavad mõistvalt, aga ma ise...ei saa pooltest sõnadest aru. :D No olgu, mitte pooltest. Aga sellegipoolest on tihti hetki, mil ma üldse ei taipa, mida ma just lugesin. :D Aga tundub, et mu tunnid naistele meeldivad ja Vaimu tunneme sellegipoolest. Mis on ju tähtsaim!
Ja tegelikult olen ma tänu nendele õpetustele ja kõnedele ikka väga palju keeleliselt edasi arenenud. Jebedi-jee!
Ainult koolist ootan ikka veel kirja. :P Lõpuks enam ei viitsi oodata, otsin mingid õpikud ja üritan Tisuse testi (Rahvusvaheline Rootsi keele test ülikooli minejatele) ise ära teha. Ma prooviks juba nüüd, kui see nii palju ei maksaks. :P Ei taha nagu niisama katsetada ja paar tuhat krooni õhku visata.

Mis järgmine nädal toob, ma veel täpselt ei teagi. Ootame, vaatame. :)

Olla Laps

Täna sõitsime Göteborgi ja tagasi täiesti nagu oleks see igapäevane tegevus (ja kunagi oli ju ka). Nii huvitav, kuidas vahemaade hindamine muutub, kui kolida väikesest Eestist suuremasse Rootsi. Ma ei tea, võib-olla on asi lihtsalt minus, aga vanasti poleks ma küll arvanud, et päevas kaks korda 80 kilomeetrit maha sõita on peaaegu nagu muuseas ettevõtmine. Kunagi tundus isegi 40 kilomeetri kaugusele suvilasse sõit paraja rännakuna.
Igatahes käisime seal Vaiakonverentsil. Mõnus oli! Eriti muidugi see, et tore on avastada, kui palju keeleoskus poole aastaga areneda võib. Polnud mingit probleemi kõnelejatest aru saada!
Konverents oli vahva, südamlik ja siiras. Kõige enam jäid meelde väikesed lapsed, kes laulu jaoks üle terve suure saali igast suunast lavale kohale sibasid. Ja kui nad siis seal laval kõik kobaras seisid, ringi vahtisid ja naersid, samal ajal siiski suure häälega lauldes, oli nii rõõmus tunne, et pisar tuli silma. Publikus tekitas elevust üks väike poiss esireas, kes äkki avastas, et selja taga seina peal on suur ekraan, kus näidati laulvaid lapsi ka kaamera abiga. Ja nii seisis ta publiku poole seljaga ja vaatas põnevusega ekraani, elades rõõmsalt oma pisikeses maailmas. Nii tore.

Ka kõnedes mainiti rohkelt seda, kui siiras on lapse süda ja kui palju täiskasvanud peaks neid enestele eeskujuks võtma. Me ei peaks pelgama olla lapsemeelsed heades asjades. Miks kuhjata oma mõtteid keerukate seoste ja iseenda tarkustega, kui vahel võiks peatuda, ringi vaadata ja kogu hingega nautida ekraani, mille peal laulavad teised lapsed, hoolimata lavast, kohustusest esineda või teistest inimestest.

Seekordse konverentsi võimsaim kõne tuli ilmselt 70-ne Kvoorumi liikmelt vanem Wright´ilt. Oma elava briti aktsendiga pidas ta üsnagi energilise ja tugeva kõne, mille emotsioon mul siiani meeles mõlgub. Oli üks tore päev!

Göteborgis kohtasime ka Alexi õdesid-vendasid, vestlesime pisut ja Alexil õnnestus saada paar arvutijubinat, mida ta ammu oodanud oli. Autoga sõites aga imetlesime kaunist härmas loodust. Tundub, et talv pole enam kaugel ka Lääne-Rootsist.

Selline lugu siis täna. Olgem siis siiramad ja ehedamad! Kallid! :)

Update

Mõtlesin, et peaks vahepeal kirjutama ka, millega siin tegelenud olen. Ega suurt midagi öelda ju ei ole, kui vaid seda et loodan peaaegu hinge kinni pidades, et mul õnnestub järgmisel sügisel ühele üliägedale baka-õppele saada Göteborgi Ülikoolis. Aga enne seda õndsat aega on veel vaja saada rootsi keele gümnaasiumitase (ehk kaks kursust veel); loota, et ma võin ülikooli avalduse kirjutada ka siis, kui keelehinne alles saabumas; joonistama, maalima, kleepima ja veelkord joonistama; lootma, et saan sisseastumiseksamile ja lõpuks muidugi, et saan sisse. Tundub, et enne tuleb suht palju mägesid ületada ikka.
Aga noh, kui kõik õnneks läheb, siis võin novembris rootsi keelt uue tuhinaga õppima hakata!

Kooliasjadele lisaks otsin muidugi ikka veel tööd-töökest. Ei ole see kerge, eriti kui motivatsiooni napib. Nojaaa,ma tean küll, et raha on vaja ja kogemust ja mida kõike veel, aga no tõesti pole isu teha midagi, mis mind tegelikult väga ei arenda. Kui töötada, siis sellega, mille jaoks olen õppinud. Aga noh, elus ongi vist nii, et vahel tuleb ka neid vähem meeldivaid asju teha ja ma siis ikka otsin ja avaldan oma avaldusi. Ootame-vaatame.

Aga siis on mul veel äkki kiireks läinud meie Pulmad nr 2 korraldamisega. Detsember on kuidagi ootamatult lähedale tulnud. Õnneks pole tarvis paljusid asju teha, sest pooled mured lahendasime juba eelmisel aastal. Aga siiski on natuke ebakindel veel pulmapeo korraldamise koht, mis on tegelikult ikka päris põhiline vajadus...Hm-hm. Nii et palvetame, mõtleme ja helistame! Küll saab. :) Ja siis veel paar pisemat asja ning meie pühalik ja helevalge päev võib rahulikult saabuda. :)

Mis veel..Praegu suurt ei meenugi. Igapäevased tegemised nagu ikka. Paar külaskäiku, kirik, hubased hetked kodus ja igaõhtused tühjaläinud pingutused normaalsel ajal magama minna. :D

Nädalavahetusel ootab ees sõit Göteborgi- Vaiakonverentsile! Jee! :D

Süda Ihkab Ikka Sinna, Kus Mind Pole

Eile ma igatsesin.
Igatsesin oma isa maad ja ema keelt.
Igatsesin oma vanemate rõõmu ja pisikesi muretsemisi.
Igatsesin naerda koos oma vennaga, vaadates ühiselt mõnda vana ja lähedaseks saanud videot.
Igatsesin juhuslikke külaskäike armsate vanavanemate juurde, kus alati leidub köögikapis midagi head, isegi kui nad väidavad, et pole poes käinud.
Igatsesin sugulastega kohtumisi ja tuttavate nägemist.
Igatsesin vaadata öösel oma toa aknast välja ja näha suurt puud, mis tuhmi tänavalaternat varjutab.
Igatsesin hubaseid filmiõhtuid ja lõbusaid jutuajamisi.
Igatsesin sõpradega koos kakao joomist ja väikestest asjadest vaimustusse sattumist. Igatsesin vanalinna tänavaid ja kaubanduskeskuste saginat.
Igatsesin kurepesasid ja viinasokke ja kohukeste magusmahedat maitset.
Igatsesin kõike seda, mis oli kord nii tavaline ja kindel.
Igatsesin Eestimaad.

Ma igatsesin seda eile ja igatsen täna ka.