Tempel

Ma ise ei olnud tähelegi pannud,et mu elu hakkas vaikselt allamäge kiskuma. Ma sain sellest alles üleeile aru,et midagi oli minus valesti. Kas olin ma oma palveis liiga masinlikuks muutunud või mõtlesin valedele asjadele,seda ma ei tea. Aga kui ma trollis sadama poole sõitsin,et Helsingisse Templisse minna,taipasin äkki ehmatusega,kui kuri ma olin ja kui raske on mul endale meelde tuletada,et peaksin oma ligimesi armastama. Kartsin,et pole enam vääriline Templisse minemagi. Aga kõik oli ju korraldatud ja ma läksin siiski.

Kui hea,et ma seda tegin! See hetk,mil me Templi juurde saabusime,oli ülev. Autoraadios mängis vaimne muusika ja mu silme ette ilmus Tempel,pimeda öö taustal,tuledesäras. Ja minusse valgus rahu. Ja tänu,õnn,armastus. Isa siiski toetas mu minekut,taipasin ma rõõmsalt.

Järgnev aeg oli võrratu. Ma tundsin nagu oleksin koju jõudnud. Kõik oli nii hea,nii loomulik. Templis vaikselt oma mõtteid mõlgutades,palvetades ja pühakirju lugedes oli nii lihtne,nii tohutult kerge kõigest aru saada. Mõtted polnud koormaks,nad olid õnnistuseks.

Ka tagasisõit oli vahva,vaatasime filmi ja kuulasime/vaatasime karaoke võistlust. :D

Need päevad olid imeline kogemus. Tahaks juba tagasi. :)

Lumi!!!

Paar vaadet minu toa aknast:D :

Ma niiii kaua ootasin korralikku lund,ja kui see viimaks tuli,oli elu minu jaoks hingetukstegev. Ma ei saa aru,kuidas miski küll nii ilus saab olla nagu seda on lumised puud,pehme krudin soojade talvesaabaste all,lumehelbed tänavalambi valguses...Jumala looming vapustab mind alati. Minuga on nagu Bellaga-ta ei suuda kunagi Edwardi iluga ära harjuda. Mina ei ole võimeline Taevaisa sõnatukstegeva kõikvõimsusega kohaneda. Ma armastan Teda nii väga!

Viimasel ajal on elu olnud mõnevõrra keeruline. Twilghti seeria(mis näib iga loetud lausega järjest paremaks minevat) on pannud mind palju elule mõtlema. Ma olen segaduses. Ja ma ei suuda seda enam kuigi kaua taluda. Ma pean midagi ette võtma. Ma palvetan tihti,et Isa mind aitaks. Ja ma tean,et Ta teeb seda.

Muide,veel veidi Twilghti seeriast- lugesin täna öösel läbi teise raamatu("New Moon"). See oli absoluutselt vaimustav. Ma jäin magama kell kuus hommikul.
Siiski,nii nagu vampiir peab inimvere joomise ihaga muudkui võitlema,nii pean mina sel nädalal vampiiridest hoiduma. Irooniline. Inimene hoidub vampiiridest...Aga on saabumas oodatud nädalavahetus Templisseminekuga. Ja ma tahan tõesti mõelda asjadest,mis elus tegelikult tähtsad on. Samuti pean ma ülikooli tõsiselt kätte võtma. On jäänud liiga vähe aega ja ma olen liiga vähe teinud.

Tsauki seniks!

Hahah,eks nüüd on siis minu kord oma blogis "Twilightist" vatrama hakata. Ma nüüd veendusin taas,et olen lootusetult võimeline ikka ja jälle mõnest võrratust teosest pöörasusse sattuma. :D See on tõepoolest ülihea raamat,täpselt minu maitse järgi.
Siiski...toimus üks huvitav avastus. Nimelt,kui ma varem(loe:pool aastat tagasi) mõnda sellist lugu juhtusin lugema,olin sellest nii totaalselt hõivatud,et kogu reaalsus hajus ja ma olin võimeline nädalaid ringi käima,pea täis unelmaid,suutmata vastata ühelegi küsimusele,sest ma lihtsalt ei kuulnud neid. Selle juurde käis veel mingi seletamatu valu,piinav ihalus ise midagi sellist läbi elada.
Aga nüüd on asjad muutunud. Ma naudin "Twilighti" küll täpselt samamoodi kui eelnevaid raamatuid,kui see valu on kadunud. Justkui oleks see tühi koht,mis varem lugemise läbi täitus-seejuures ilmselgelt valede asjadega-nüüdsest täidetud.
Kas pole see raamat siis ikkagi nii hea,kui ma enda meelest arvan või olen ma selle poole aastaga äkitselt nii vanaks saanud,et plikalik õhkamine enam mulle ei mõju?
Need on ju võimalused...Aga tegelikult ma tean,mis see on,ja see on imeline. Mu hinge tühjus on lõpuks ometi täidetud selle õige asjaga. See on armastusega mu Taevase Isa vastu,teadmisega Tema Pojast,nendest lõpututest imedest,millega mind on õnnistatud...Ja loomulikult on mul nüüd Püha Vaim. Eks Tema see oligi,kes mu augukese rahuga täitis.
Nii tohutult hea!!!


P.S Kallis õde Thomson kirjutas mulle eile. Ta saatis mulle lingi inglisekeelsest Piiblist,mis ütleb: And Jesus himself began to be about thirty years of age, being (as was supposed) the son of Joseph , which was the son of Heli.(Luke 3:23)
Nii vahva!:D

Oma Lugu

Sain eile läbi Paolo Coelho "Alkeemik". See raamat jättis mulle üsna sügava ja hea mulje. Ääretult armas ja soe sümbolistlik lugu sellest,kuidas inimesed oma elus üldse märkidest aru ei saa. Tihti vaatab õnn neile näkku ja nad ei taipa seda. Sügavamõtteline ja lõunamaa soojusest õhkuv raamat tõi meeldiva vahelduse meie novebripimedusse.

Jagaksin teiega mõned tsitaadid,mis mulle eriti meeldisid(tõtt-öelda kirjutasin vist pool raamatut märkmikusse ümber,haha,aga kõike ei hakka siia välja tooma):
*Keegi ei saa oma südame eest põgeneda. Seepärast on parem kuulata,mida ta räägib. Et ei tuleks hoopi,mida sa ei oska oodata.
*Oma unistusi otsides pole ükski süda mitte kunagi kannatanud,sest iga hetk sel teel on hetk,mil me kohtume Jumala ja Igavikuga.
*Meie ees on suured aarded ja me ei saa sellest aru. Ja tead,miks? Inimesed ei usu aaretesse.
*See,kes Oma Loo järgi elab,oskab kõike,mida vaja. Ainult üks asi muudab unistuse võimatuks: hirm ebaõnnestumise ees.

Üks segane jutt.

Elu on tore! Mis sest,et kool tahab mõnikord üle pea kasvada,et hommikuti on suuuur uni ja et ma viimasel ajal pole üldse kirjutada jõudnud...Tore on ikkagi. Sest mul on usku,lootust ja armastust. Sest mul on võrratu perekond,imevahvad sõbrad ja hubane kodu. Kusjuures,ma kavatsen täna oma pika-pika kirjutamispausi tasa teha. Olgu siis homme see tobe ajaloo töö või mitte. Miski ei suuda mind enam Word-ist ja klaviatuurist eemal hoida!
Noh,enne ma küll söön...ja teen vist füüsika ära...ja loen...aga ikkagi!:D

Tänan Sind,Isa!

Kõigepealt,kaunist isadepäeva! Loodetavasti leidsite ikka aega ja südamesoojust oma isadega aega veeta ja nende peale mõelda.

Ma sain täna olla koos nii oma maise isa,vanaisa kui ka oma Taevase Isaga. Ja kui esimesele kahele tegin kingituse mina,siis Jumal õnnistas mind täna imega. Mulle sai osaks juhtum,mis oli täiesti seletamatu. Sain vapustava õppetunni selle kohta,kuidas Kristuse nimel Jumalalt usku ja juhatust paludes vastatakse palvetele selgelt ja võimsalt.
Jumal on kõikvõimas ja ma sain selle kohta täna taas kinnitust.

Ohh,kui tore täna ikkagi oli,kuigi ma pärastlõunal olin üpris torisevas meeleolus.
Seminar oli vahva ja krapsakas. Ja pärast Eeva juures Noorte Naiste üritusel oli nii lõbus,et sain sellest tohutult sooja südamesse.
Peale selle tegi mu kallis sõbranna täna midagi nii armsat,et võttis lihtsalt naeratuse suule. Aitäh Sulle veelkord,armas Riin,et Sa mu peale mõtlesid!:)
Siis oli mul veel mure,kuna ma ei teadnud,kuidas oma ajaga hakkama saada järgmisel nädalal. Ja Taevaisa näitas mulle taas seda võrratut armastust,millega ta mind on ümbritsenud. Ta lahendas probleemi,nii et peagi laabub kõik kenasti.
Ja nüüd just helistas veel mulle Janika,kelle autoga ma saan templisse! Ma nii ootan!

Elu on hea!

Palun Aega!

Vahel on tunne,et mul oleks tarvis seda ajakeerajat Potteri-raamatutest või vähemalt midagi sarnast. Tõesti,mul on nagu kogu aeg vaja kuhugile minna ja midagi teha. Mis toimub?
Ühest küljest on see jube vahva,sest nii pole võimalustki igavust tunda. Aga teisest küljest on mul vahepeal tunne,et kogu see põnevus ajab mind stressi ja väsitab väga ära.
Nii pean ma näiteks bioloogia olümpiaadi tegemise lükkama esmaspäeva õhtule,mis on tähtaja eelõhtu,sest arvatavasti pole mul lihtsalt muudel päevadel aega. Ja ma ei saa ju õpetajale kuidagi seletada,et mul tõepoolest polnud võimalust seda varem teha. No tõesti,kui ma õhtul lõpuks koju jõuan(eeldades muidugi,et ma ei pea veel kuhugile minema või mõnda kiireloomulist asja kirjutama),olen ma omadega nii läbi,et suudan vaid teleka või arvuti ekraani jõllitada ja siis ennast teki alla vedada.

Njah. Vingu-vingu. Suure hulga asju olen ma ju ise endale graafikusse toppinud,aga enamasti on ka need siiski lõppkokkuvõttes vajalikud.

Hästi siis. Ma enam ei tüüta oma sõnademulinaga(no aga saage aru,on ju "selle nädala viimane reede";D). Näeme!

Ma armastan Jumalat.
Ma armastan Kristust.
Ma armastan Sind.

Veider...

....ma väsisin ära. Ma olen kaks viimast päeva kodus põhiliselt ainult maganud ja telekat vaadanud. Mis on imelik,sest ma pole eriline telekavaataja. Kusjuures,imekombel olen kogu selle pahna seest isegi mõne huvitava saate välja klõpsutanud...aga see selleks.
Ma mõtlesin täna oma veidrusi jagada,nõnda nagu mitmed kaasblogijad seda teinud on. Nii et nautige ja naerge mu üle. ;)

*Mulle maitseb kuum vesi. Tegelikult ka. Pärast opi oli mul hirmus tahtmine juua kuuma vett. Vaene medõde ei saanud alguses üldse aru,mida ma temast tahan.:D
*Ma ei saa ilma sokkideta magama jääda. Isegi siis mitte,kui mul tegelikult soe on. Sel juhul ma poen sokkidega teki alla ja mõne aja pärast võtan nad ära.
*Ma jälestan õudusfilme. Paljudele need meeldivad ja ma ise arvasin ka väiksena,et see on midagi ääretult põnevat,aga olgem ausad- see on ju tegelikult haiglane,kui keegi tunneb lõbu teiste inimeste piinade vaatamisest,olgu need siis võltsid või mitte.
*Ma armastan Suurbritanniat,eriti Inglismaad,kuigi ma pole isegi selle saare lähedusse sattunud.
*Ma ei talu ropendamist ja muud labast kõnepruuki.
*Mul on kalduvus mõnikord asjadele teiste asjade nimesid panna. Nii on mul olnud telefon nimega Seep ja rott,keda nimetasin Kutsuks. Ja ükskord oli telekas onu,kes oli minu meelst ehtne Tikk! Vaadake ette,päris paljud inimesed on mu meelest asjade moodi!;)
*Ma ei saa olla ilma oma padjata. Või siiski saan ka,aga kodus käin tihti ringi,padi kaisus.
*Kui Anna Elisabethil on Suur Vanker kaelal,siis minul moodustus selline kujund õlale!:)
*Mul on beebist peale kõhu peal Saturni kujuline arm. Ja kellelgi pole aimu,kust see sinna sai.
*Ma armastan keldrilõhna.
*Minu meelest on imetore olla vihma ajal kasvuhoones ja istuda seal tagurpidipööratud ämbril.

Küllap on mul veelgi veidrusi,aga hetkel ei meenunud rohkem. Nooh,olen ma väga imelik?:D

Eile oli siis too kurikuulus Halloween. Nalja sai ikka päris palju.:D
Hommik oli tegelikult üsna rahulik ja vaimne. Saime õdedega kokku ja rääkisime päris paljudest asjadest. Õhtul aga...siis hakkas möll pihta.
Kuna mu vend pidas meil kodus pidu,siis aitasin ma temal ja ta sõbral candy-apple-it valmistada ja nende pidu algas siis kell neli.
Kui ma end ka valmis olin saanud,viimane lihv välimusele antud,sõitsime Hipi-Riini juurde,mu kaasennustaja Mirell ka auto peale võetud.
Pidu oli lõbus. Sai naerda,mängida,süüa,tuult lehvitada ja "ennustada"...:D
Nonih,see olen siis mina enne ärasõitu;)Ja see on õunamäng. Õunad ripuvad niidi otsas...käega puudutada ei tohi!
Meie kui teadjad mustlaseided(mina ja Mirell) muidugi võitsime.;) Nagu toolimäng,ainult et ajalehtedega...:D Asi kiskus karmiks!