Eestist ja Eurost Rootsi keeles

P.S Eilses lehes räägiti pikalt ka Eesti-Vene suhetest ja venekeelsest populatsioonist. Ma ei teagi, miks see teema nüüd äkki vastu võeti. Kas euro tulek on lihtsalt Eesti hetkel huvitavamaks teinud?

Jõulud Rootsi Moodi

Olidki jõulud, nüüd juba vana-aastaõhtu. Aeg läheb kiiresti!

Mismoodi nägi välja meie jõululaupäev siin Rootsimaal? Noh, alustagem siis algusest. :)

Hommikul sõime muidugi traditsioonilist jõuluputru. See on magus riisipuder, mida süüakse ühes suhkru/kaneeli ja piimaga. Piim siis valatakse pudru peale, mitte ei valata klaasi (nagu Alex teeb :D). See on väga maitsev, kuigi kui ma sellest esimest korda kuulsin, ei uskunud ma ülds,et see võiks hea olla. :D Aga on!

Seejärel oli kerge puhkepaus, misjärel asusime muidugi hoolega kokkama. Seasink ahju, kõiksugu muud vortsid-lihapallid pannile, salatid kaussidesse, leivad-küpsised korvi, varem küpsetatud lussekatterid külmikust välja.
Toidud said valmis minu mäletamist mööda kella kaheks (selleks ajaks peab valmis saama! Muidu on traditsioon rikutud!). Külalised olid ka juba kohale jõudnud ja nii me istusimegi pika laua äärde, 15 suurt ja 3 väikest.

Ossa,siis läks söömiseks! Jõuluajal süüakse paljusid erinevaid roogi. Igast asjast võetakse natuke,aga kokku tekib taldrikule suur maitsev kuhil! Põhiline taldrikul on seasink (küllaltki taine, üldse mitte nagu Eestimaine sealiha, kus on rohkelt pekki), kartuligratään. Kartuli-, peedi-, pruunide ubade-,hapukurgi-,mimoosisalatid. Erinevad heeringad- sinepis, jõulumarinaadis, sibulamarinaadis jne jne. Printsivorstid, lihapallid. Pasteet, sült (jap,ka siin süüakse sülti, aga Rootsi süldis on rohkem liha minu meelest). Jõululeib, veel mingi jõululeib :D, mitmesugused küpsised, juust. Ja kindlasti veel palju asju, mis mulle hetkel ei meenu.
Kõrvale jõime muidugi julmusta- musta värvi jõulujooki.

Tund aega sõime,mugisime ja jõime, kuni enam mitte midagi kõhtu ei mahtunud.

Ja siis ta algas, see oodatud "Kalle Ankas Jul" ehk "Piilupart Donaldi jõulud". Jah, lugesite õigesti, kell kolm istuvad perekonnad üle terve Rootsimaa teleka taha ja asuvad vaatama Disney multikat! See on olnud siinmaal traditsioon ajast,mil värvitelevisioonist polnud Eestis vist keegi isegi midagi kuulnud...Täitsa Disney-multikate algusajal ühesõnaga.
Ilma Piilupardita pole õigeid jõule. Seda vaatavad nii noored kui vanad, silmad säramas ja suu naerul. :D

Ja kui Kalle Anka saab läbi, istuvad kõik ja ootavad...Kuni äkki üks laps hüüatab! Jõuluvana koputas! Ja tõesti,ukse tagant kostab vali: Kopp-kopp-kopp! Või siis pigem Kophh-kophh-kophh, sest paksud kindad summutavad ju häält.
Ning paks, ümarik ja punane Jõulutaat astubki sisse!

Meie kolm pisitüdrukut pidid Jõuluvana (Tomte!) oma kallidega peaaegu pikali lükkama. Vanim tüdruk aimab midagi...kus on Alexanderi noorim vend Shane? Ta on vetsus, vastab õde Amy..Aga väike tüdruk ei usu seda, midagi selles Jõuluvanas on väga tuttavlikku...Ta ütleb seda hästi tasa oma emale, sest pisemad kaksikõed ei tohi tema avastatud saladusest teada. :)

No siis läks lahti uhke kingituste jagamine! Kuna meid oli siin nii palju, läks ikka vähemalt tund aega,kuni kuuske mattev kuhil jagatud sai, kusjuures siin pole kombeks isegi luuletusi lugeda, Jõulutaadile antakse lihtsalt kena kalli tänutäheks. Iga pereliikme ees ja süles kingikuhjad muudkui kasvasid ja kasvasid. Lõpuks said kingid siiski otsa ja Jõuluvana läks oma teed. Shane tuli ka "vetsust" välja, avaldas muret,et tema nüüd ei näinudki Jõuluvana ja seejärel täitus elutuba rebimise, käristamise, rõõmsate hüüete ja paberinutsakatega. Säravad näod, "Tack!" karjumised üle üldise lärmi. Ehtne mõnus jõululik kaos.

Kui kingid olid avatud ja läbi uuritud, tõmbus igaüks oma nurka omaette tegelema. Uued lauamängud läksid kohe järeleproovimisele. Arvutimängud muidugi ka. Ja nii läks mitu tundi mängides, muusikat kuulates ja lastega koos multikaid vaadates. Pisut hiljem jõudsid kohale veel üks Alexi vend ja tema naine ning nende kaks koera. Siis oli lastel muidugi põnev loomadega mängida.

Õhtul serveeriti veel lussekattereid, rosinaid ja mandleid ning glögi. Õhustik oli maga rahunenud, nüüd räägiti vaikset juttu, nauditi maiuseid ja meenutati esimesi jõule.

Viimaks läksid mõned külalised koju, teistele valmistati kohad,kus magada ja väike korter vajus jõulu-unne. Vat sellised on jõulud Rootsis, või vähemalt siin väikeses hubases kodus Rönnängi paadisadama lähedal. :)

Jõulukuu Rootsi Moodi

Kuigi jõule tähistatakse üle kogu maailma, on igas riigis traditsioonid ikka pisut erinevad kui mujal. Panen kirja mõned tähelepanekud Rootsimaiste jõulude kohta. :)

Nii nagu Eestiski, alustavad esimesed jõulutooted poodidesse hiilimist juba oktoobris, aga keegi ei pea ju seda aega veel päris jõuluks. See õige jõulumöll läheb lahti ikka novembri lõpus, esimese advendi ajal.

Korraga ilmuvad poodidesse jõuludekoratsioonid, kaupa on rohkem kui muidu ja kuigi Rootsis on muusikat üsna harva kuulda, võib mõnest poekesest sellegipoolest paar jõululikku nooti kõrvaga kinni püüda. Nüüd pole see enam tavaks, aga vanasti oli esimene advent päev, mil kõik poeomanikud oma vaateaknad avasid, et oma eelnevalt kadrinatega peidetud ettevalmistatud aknad publikule vaatamiseks välja panna. See oli väga eriline päev eriti just lastele. Mõtle, kui põnev oli linnas ärevalt oodata, kuni kardinad eest tõmmati ja siis ühe akna juurest teise juurde joosta ja muudkui kõiki neid imelisi kingipakke, jõuluvanasid ja maiustustehunnikuid uurida. Göteborgis mõnes kohas minu teada veel tehakse seda, aga kahjuks on kommertsmaailm enamjaolt selle armsa traditsiooni ära söönud.

See aga ei tähenda, et kogu maailm ühtäkki ei säraks ja sätendaks! Poed ja tänavad on tulukestega kaetud, akendel põlevad kolmnurkjalal elekriküünlad ja jõulutähed. Ehitud kuuski võib leida nii poodidest, linnaväljakutelt, kodudest, eramajade aedadest kui ka korterelamute sisehoovidest. Õhtu on imeilus, kõikjal on tulekesed!

Kui jutt juba tuledesärale läks, siis ei saa jätta mainimata Lisebergi lõbustuspargi jõuludekoratsioone. See on eriline vaatemäng tuhandete ja tuhandete tuledega (kõik rohelise energia peal ;) ) ja muude jõuluatraktsioonidega. See pidavat imeilus olema ja juba teist aastat ihkan sinna minna, aga Göteborg jääb ikka kuidagi kättesaamatuks just jõuluajal. Aga ükskord ma lähen sinna kindlasti!

Igas kodus mängib tähtsat rolli advendiküünalde olemasolu. Rootslastel on omamoodi advendiküünlaalus- see on neljakandiline metallist (või keraamiline) karbike, kus on loomulikult koht neljale pikale küünlale ja terve karbi sisu täidetakse sambla, pisikeste kärbseseente ja päkapikukujudega. Ma muudkui käisin poes ja mõtlesin, et mis värk neil selle samblaga on, et seda igal pool kottide kaupa müüakse, kuni Alexander tahtis ka seda äkitselt ostma hakata. Siis ta seletaski, et neil on selline armas (kuigi minu meelest küllaltki tuleohtlik- küünlad ja sammal?! :D) komme. Siiski on meil kodus karbike küünaldega, aga sammal ja seened sinna sel aastal ei jõua.

Küünlaid kannab peas pärja sees ka Santa Lucia. Luutsinapäev on Rootsis populaarne, eriti muidugi laste seas. Lasteaiad ja koolid tähistavad luutsinapäeva kontsertidega, kus lapsed laulavad traditsioonilisi jõulu- ja luutsinapäeva laule. Igal tüdrukul on seljas valge Luciarüü ja peas küünlakroon, poisid riietuvad enamasti kas päkapikkudeks või piparkoogimehikesteks. Eelmisel aastal sain luutsinapäevast osa Göteborgi ostukeskuses Nordstanis, kui sattusin juhtumisi nägema lava ja valgesse rõivastatud tüdrukuid, kes mitmeid ilusaid laule esitasid. Sel aastal kuulsin katkendeid nagu "Saaantaaaa Luuuciiiaaaa..." koolis, kui SFI õpilased mööda koridore käisid ja laulsid.
Kõik on ju Lucia-looga tuttavad, aga huvitaval kombel ei olnud selle kena traditsiooni algatajaks Rootsis mitte katoliku kirik, vaid hoopis üks kohalik ajaleht, mis 1928. aastal korraldas Lucia-võistluse. See sai aga nii populaarseks ürituseks, et nüüdseks on luutsinapäevast saanud riiklikult tähistatav püha.

Huvitav on veel mainida, et Rootsis valitakse igal aastal "aasta jõulukingid", mis on siis aasta populaarseimad jõuluostud. Sel aastal oli mul tore võimalus tööl ühte nendest aasta jõulukinkidest poes demonstreerida- Tassimo kohvimasin on nimelt selle aasta jõulukink. :) Lisaks olen kuulnud veel räägitavat ka SmartPhonest.

Mulle meeldib ka jõuluposti idee, mida siin rakendatakse. Jõuluajal müüakse (siseriiklikult) jõulupostmarke, mis on veidi odavamad kui tavalised margid. Nende jõulumarkidega kirjad saab seejärel postitada erilistesse jõulupostkastidesse, mis on suured ja punased ja jõululikud. :) Ma ei teagi nüüd täpselt, kas need postkastid viivad nüüd kirjad eriti ruttu kohale või saabuvad need kirjad hoopis täpselt 24. detsembri hommikul, aga mulle juba niisama meeldib neid punaseid ja erilisi postkaste vaadata. :D


Ja lõpetuseks muidugi toit! Jõulukuu vältel süüakse palju kõiksugust head kraami- nagu igal pool maailmas. :D Piparkoogid ja mandariinid on loomulikult menüüs, aga lisaks neile küpsetatakse lussekattereid (vt eelmine postitus), juuakse erilist tumedat jõulujooki Julmust (naaatuke nagu kunagine jõulukali, aga siiski mitte päris see. Ja glögi juuakse loomulikult ka.)Shokolaadikommid on põhiline jõulutoit- assortiilarbid Paradis ja Aladdin Maraboult on rahva (ja ka minu :D) lemmikud. Nämmm-nämmm! :D Või nagu rootslased ütleks- Mums! :D

Teisel advendil külas olid kassid...

Taas üks riiklik test tehtud! SAS Grund on loodetavasti käes, kuigi eks enne hõiskamist peab õhtut, ehk tulemusi ka ootama. Järgmisel aastal siis juba gümnaasiumisse A taset kätte saama (ei,see pole see Euroopa süsteem, A tase on pigem nagu Euroopa C). :)

Täna aga vuran rõõmsasti Överbysse koolitusele, sest reedel ootab mind töö! Ajutine küll, aga selline juba tsiviliseeritum, ei mingit tolmu ega määrdunud linu. :)Vat kuhu keeleoskus viia võib. :D Ja noh, eks tutvused tulevad ka kasuks. ;)

Eile (jep, siiski mitte sellel õigel teisel advendil) küpsetasin aga sellesama tuttavaga lussekatter´eid! Mõnusad ehtsad rootsilikud jõulusaiakesed, pärmi-safranitaignaga tehtud. Silmadeks rosinad. Esimest korda tegin ja proovisin. Mmmmõnus!

Aasta

Aasta saigi täis. Aasta, mis oli ilus ja valus, võrratu ja keeruline, õnnelik ja kohutav. Selline elu ju ongi. Ja nüüd me oleme igavesti. :)

Lumevalge Talv

Panen üles paar pilti, mille klõpsisin pärast öist tuisku. No tegelikult tuiskab kogu aeg veidi, aga ehk mitte nii suuresti. :)
Muidu läheb elu kenasti. Korraldame 1.detsembrit. Sellega kaasnevad segased tunded- ootusärevus ja samas ka selline imelik ebamugav tunne, mis alati mu elu saadab, kui midagi suurt on tulemas ja kui ma selle nö väljakukkumises kindel pole. Kui millessegi on palju ärevust ja energiat pandud,siis ühel hetkel on seda kõike justkui liiga palju. Aga elu on õpetanud, et iga kord, kui selline tunne tekib, tuleb eelseisev üritus just eriliselt hea! :)
Kool edeneb ka, mind lubati juba lõputestile, mis leiab aset 6.-7. detsmbril! Kui sellega hakkama saan, siis liigun edasi juba järgmisele kursusele! Kiirmeetodil õppimine. ;) Eks sellest Eesti gümnaasiumist oli kasu kah. ;)Tegelikult võiks ma vabalt veel mitu kuud sellel samal kursusel kükitada, aga ma ei näe sellel erilist mõtet. Ja tegelikult ei tööta ma nagunii enda meelest täiskoormusega. No vaatame, mis mu keksimisest järgmisel kursusel saab. See on juba tõsisem teema.

Nüüd aga pildid!

Rõduäärele tekitasime pisikese lumememme, keda endal hea aknast vaadata ja naabritel kah tore piiluda!


Talvemaagiat!


Natuke nagu jõulukaardimaterjal.


"Kohustuslik" paarispilt nagu igal aastaajal. :D Mõlemal naljanäod peas.


Üks vahvamaid pilte, mis mu kaamera kinni püüdnud on! Alex lennutas mu poole lumepalli ja pildimasin jäädvustas selle hetke vat niimoodi:


Sellised lood seekord! Olge tublid!

Iidolite sõnad

Pikutan rahulikult ja vaatan Rootsi Iidolit (Superstaari). Vaatan ja kuulan, vaatan ja kuulan. Ja siis äkki taipan...MA SAAN KÕIGEST ARU????!!!!!!!!!! :D Ma mäletan, kuidas ma alguses vaatasin põhiliselt usa sarju, sest inglise keel oli ainus,mida mõistsin. Ja nüüd! Ma ei pea isegi pingutama. Lihtsalt niisama saangi aru. :D Mismõttes ei teadnud ma enne, mida need sõnad tähendasid? :D

Farsdagen är här

Ega siit pikka juttu tule (elu on olnud kool, söömine, magamine, kirik), nii et asun kohe asja juurde ja soovin kõigile isadele ja vanaisadele ja vanavanaisadele ilusat ja toredat isadepäeva! :) Eriti mu enda issile ja vanaisale! Võtke tükk kooki! :)

Täna on neljas päev koolis! Siiani on lahe, kuigi eile oli natuke igav ka, sest meil kõigil on üsna erinev tempo ja need, kes ülesannetega valmis said, pidin mõnda aega niisama istuma ja teisi järele ootama. Aga muidu on siiski vahva midagi kindlat jälle teha ja ennast arendada!

Lund on palju ja see on üliilus! Kahju ainult, et see selline märg lumi on. See tähendab vist, et ta sulab varsti jälle ära. :P Kuigi, kes teab, eksole. :)

Ma nüüd teen ühe kõne ja siis lippan kooli!

Nüüd pandi mul nina ees põhimõtteliselt kõik uksed kinni. :S

Mys

Taas üks raporteering ehk mida me teinud oleme?!

Ega muud olegi, kui et nädala lõpp oli tavatult meeldiv ja hubane. Reedel oli meil tõeline Fredags Mys (reedene...ehm...mõnus ajaveetmine...või midagi sellist. Hubane reedeõhtu. Google ei vastanud mu tõlkimishädale.) Käisime üle pika pika aja oma lemmikpizzerias Hawaii pizzat söömas. Sink, juust, ananass, krevetid...Nämmmu. :) Kodus kokkasin ehtsat ameerikalikku õunapirukat, elus esimest korda. Ja kuigi taigna puhul tegin midagi valesti, siis maitse oli ikkagi tõeline ja üliheaaa. :D Aga pean tõdema, et see küpsetis võtab ikka parasjagu vaeva ja mässamist. Ja aega ka. Aga samas oli see tööd väärt. :) Eestis on seda ehk lihtsam teha, kuna poest saab osta juba valmis muretaignat. Siin valmis taignaid ei müüda. On mingid pulbri omad, aga see pole ikka ju see õige värk. Ehk mina taignastasin ikka õigel kätega segamise ja külmkapis hoidmise viisil. ;)
(Ursäkta, et pilt üldse nii mõnus välja ei näe kui päris kook ise oli.)

Laupäeval olime niisama kodus, soojuses ja valguses, valmistudes vaikselt kellakeeramiseks.

Pühapäeval ootas mind ees kaks tundi lastetuba, kus ma olin esimest pühapäeva ainus õpetaja. Minu kaaslane vabastati eelmisel nädalal. Nüüd ootan huviga, kes ja millal mulle järgmisena appi tuleb. Väike salajane lootus on, et see oleks Alex, sest ta vabastati just vanematekvoorumi nõuandja kohalt. ;) Aga eks paistab!
Peale selle oli muidugi sakramendikoosolek ja õhtul sõitsime külla perekond Jubellile, misjonärid tulid ka. Nii et oli lõbus olemine. Sõime ja jutustasime. Äge-äge. :)

Siis vahepeal oli meil punane taevas. Ilma mingi arusaadava põhjuseta, sest uudistes ei räägitud ühestki põlengust ja päikeseloojang see ka ei olnud, kuna punane kuma tuli idast, mitte läänest. Lisaks oli poodides suur kommide ostmise tung. Ka ilma erilise põhjuseta, sest tegu oli minu mäletamist mööda kolmapäevaga, mitte laupäevaga (Rootsi komme on osta laupäeval kommi- Lördags Godis. See pidi suur probleem olema, kuna laste ülekaalulisus on siin kasvav probleem. Vanemad ostavad üha rohkem kommi ja lapsed mängivad aina enam arvutimänge, selle asemel, et õues ringi joosta ja turnida. Ma tean, sest see artikkel oli keeletesti suulises osas. :D)
Igatahes oli veider õhtu, punase taeva ja kommidega.
Ning vaat, seal pildi keskel on näha, et meil võeti majade vahelt neli suurt puud maha. Nad olid juba nagunii surnud moega, nii et muud ilmselt üle ei jäänudki. Ilmelikult tühi on see koht nüüd ikkagi.

Ja veel- homme kooli! Sain lõpuks SAS-ist (Svenska som AndraSpråk- Rootsi keel võõrkeelena) kirja, et tulgu ma aga homme infotundi ja 8. november algab siis päris tõeline koolitöö pihta. Huvitav on teada saada,mismoodi siinmaal see kõrgem keeleharidus siis lõpuks toimib. Järgmisel õppeaastal ülikooli? Äkki? Ja selleks on vaja suhu peale tavalise roosa keele veel ka rootsi keelt. Heheheee, svenska svenska. Varsti enam muud ei oskagi.

Olgu,ma lõpetan enne,kui täitsa imelikku juttu puhuma hakkan. Või tegelikult, ma ei puhu siin ju midagi, aina klõpsin vastu musta värvi ruudukesi...

Jõulud Oktoobris

Võib-olla on asi ainult minus, aga varase lumega ühes on alla sadanud ka jõulumeeleolu. Me Alexiga igatahes ümiseme jõululaule ja sööme piparkooke. :D Eriti kuna paar päeva tagasi oli ikka päris tuisk.
Ja me pole ainsad nagu ma kuulnud olen!
Huvitav, sest tavaliselt tõrjun ma liiga varased jõulutunded eemale, kartes, et siis kui päris jõulud käes, ei tunne enam midagi. Aga sel aastal otsustasin proovida juba oktoobris. Öeldakse ju, mida rohkem, seda uhkem? Võib-olla koguneb nende kahe kuuga hinge nii palju jõulutunnet, et päris detsembris ma täitsa pakatan soojusest ja armastusest. :D
Ma loodan, et ma oma jutuga nüüd kellegi reeglit, et enne detsembrit jõulujuttu ei tohi olla, ei riku. Kuigi paljud reeglipidajad (nagu ma isegi :D) on just sel aastal otsustanud varaste jõulutunnete kasuks.
Ja ma ei usu inimesi, kes seletavad, et neile ei meeldi jõulud. Kui olla kordki tundnud jõulutunnet, piparkoogi soojendavat maitset ja olles näinud kogu seda sära ja pidulikkust, siis ei saa jõule mitte armastada.
Mulle ei meeldi ka mitu kuud varem müügile pandud ehted ja reklaamid ja kogu see kommertslik värk, ei meeldi mööda rahvast täis poode jõulukinkide ostmine sellepärast, et kõik ju ostavad kinke. Saan ehk aru inimestest, kellel on halvad kogemused seoses jõuluajaga.
Aga selles pole jõulud ise süüdi. Ma küll vaatan nii mõrudatest kogemustest, reklaamimägedest kui muust inimeste ehitatud tobedustest mööda ja näen säravat, puhast ja hingesoojendavat Jõulu. Hoolimise ja üheskoos olemise aega.

Olgu, aitab nüüd jõulujutust. On ikkagi Oktoober. :D
Täna oli väga tegus päev! Mul oli õpetus Abiühingus, tegelesin lastega Lastetoas ja rääkisin suuremal või vähemal määral targa näoga Pühast Vaimust Sakramendikoosolekul. Lõpuks aitasin tuttava last valvata, kuni tema kolm venda preesterluse said ning rääkisime ka piiskopiga eelolevast Templiskäigust.
Rootsis õpetust teha on väga huvitav kogemus. Ma räägin ja jutustan, kõik muudkui noogutavad mõistvalt, aga ma ise...ei saa pooltest sõnadest aru. :D No olgu, mitte pooltest. Aga sellegipoolest on tihti hetki, mil ma üldse ei taipa, mida ma just lugesin. :D Aga tundub, et mu tunnid naistele meeldivad ja Vaimu tunneme sellegipoolest. Mis on ju tähtsaim!
Ja tegelikult olen ma tänu nendele õpetustele ja kõnedele ikka väga palju keeleliselt edasi arenenud. Jebedi-jee!
Ainult koolist ootan ikka veel kirja. :P Lõpuks enam ei viitsi oodata, otsin mingid õpikud ja üritan Tisuse testi (Rahvusvaheline Rootsi keele test ülikooli minejatele) ise ära teha. Ma prooviks juba nüüd, kui see nii palju ei maksaks. :P Ei taha nagu niisama katsetada ja paar tuhat krooni õhku visata.

Mis järgmine nädal toob, ma veel täpselt ei teagi. Ootame, vaatame. :)

Olla Laps

Täna sõitsime Göteborgi ja tagasi täiesti nagu oleks see igapäevane tegevus (ja kunagi oli ju ka). Nii huvitav, kuidas vahemaade hindamine muutub, kui kolida väikesest Eestist suuremasse Rootsi. Ma ei tea, võib-olla on asi lihtsalt minus, aga vanasti poleks ma küll arvanud, et päevas kaks korda 80 kilomeetrit maha sõita on peaaegu nagu muuseas ettevõtmine. Kunagi tundus isegi 40 kilomeetri kaugusele suvilasse sõit paraja rännakuna.
Igatahes käisime seal Vaiakonverentsil. Mõnus oli! Eriti muidugi see, et tore on avastada, kui palju keeleoskus poole aastaga areneda võib. Polnud mingit probleemi kõnelejatest aru saada!
Konverents oli vahva, südamlik ja siiras. Kõige enam jäid meelde väikesed lapsed, kes laulu jaoks üle terve suure saali igast suunast lavale kohale sibasid. Ja kui nad siis seal laval kõik kobaras seisid, ringi vahtisid ja naersid, samal ajal siiski suure häälega lauldes, oli nii rõõmus tunne, et pisar tuli silma. Publikus tekitas elevust üks väike poiss esireas, kes äkki avastas, et selja taga seina peal on suur ekraan, kus näidati laulvaid lapsi ka kaamera abiga. Ja nii seisis ta publiku poole seljaga ja vaatas põnevusega ekraani, elades rõõmsalt oma pisikeses maailmas. Nii tore.

Ka kõnedes mainiti rohkelt seda, kui siiras on lapse süda ja kui palju täiskasvanud peaks neid enestele eeskujuks võtma. Me ei peaks pelgama olla lapsemeelsed heades asjades. Miks kuhjata oma mõtteid keerukate seoste ja iseenda tarkustega, kui vahel võiks peatuda, ringi vaadata ja kogu hingega nautida ekraani, mille peal laulavad teised lapsed, hoolimata lavast, kohustusest esineda või teistest inimestest.

Seekordse konverentsi võimsaim kõne tuli ilmselt 70-ne Kvoorumi liikmelt vanem Wright´ilt. Oma elava briti aktsendiga pidas ta üsnagi energilise ja tugeva kõne, mille emotsioon mul siiani meeles mõlgub. Oli üks tore päev!

Göteborgis kohtasime ka Alexi õdesid-vendasid, vestlesime pisut ja Alexil õnnestus saada paar arvutijubinat, mida ta ammu oodanud oli. Autoga sõites aga imetlesime kaunist härmas loodust. Tundub, et talv pole enam kaugel ka Lääne-Rootsist.

Selline lugu siis täna. Olgem siis siiramad ja ehedamad! Kallid! :)

Update

Mõtlesin, et peaks vahepeal kirjutama ka, millega siin tegelenud olen. Ega suurt midagi öelda ju ei ole, kui vaid seda et loodan peaaegu hinge kinni pidades, et mul õnnestub järgmisel sügisel ühele üliägedale baka-õppele saada Göteborgi Ülikoolis. Aga enne seda õndsat aega on veel vaja saada rootsi keele gümnaasiumitase (ehk kaks kursust veel); loota, et ma võin ülikooli avalduse kirjutada ka siis, kui keelehinne alles saabumas; joonistama, maalima, kleepima ja veelkord joonistama; lootma, et saan sisseastumiseksamile ja lõpuks muidugi, et saan sisse. Tundub, et enne tuleb suht palju mägesid ületada ikka.
Aga noh, kui kõik õnneks läheb, siis võin novembris rootsi keelt uue tuhinaga õppima hakata!

Kooliasjadele lisaks otsin muidugi ikka veel tööd-töökest. Ei ole see kerge, eriti kui motivatsiooni napib. Nojaaa,ma tean küll, et raha on vaja ja kogemust ja mida kõike veel, aga no tõesti pole isu teha midagi, mis mind tegelikult väga ei arenda. Kui töötada, siis sellega, mille jaoks olen õppinud. Aga noh, elus ongi vist nii, et vahel tuleb ka neid vähem meeldivaid asju teha ja ma siis ikka otsin ja avaldan oma avaldusi. Ootame-vaatame.

Aga siis on mul veel äkki kiireks läinud meie Pulmad nr 2 korraldamisega. Detsember on kuidagi ootamatult lähedale tulnud. Õnneks pole tarvis paljusid asju teha, sest pooled mured lahendasime juba eelmisel aastal. Aga siiski on natuke ebakindel veel pulmapeo korraldamise koht, mis on tegelikult ikka päris põhiline vajadus...Hm-hm. Nii et palvetame, mõtleme ja helistame! Küll saab. :) Ja siis veel paar pisemat asja ning meie pühalik ja helevalge päev võib rahulikult saabuda. :)

Mis veel..Praegu suurt ei meenugi. Igapäevased tegemised nagu ikka. Paar külaskäiku, kirik, hubased hetked kodus ja igaõhtused tühjaläinud pingutused normaalsel ajal magama minna. :D

Nädalavahetusel ootab ees sõit Göteborgi- Vaiakonverentsile! Jee! :D

Süda Ihkab Ikka Sinna, Kus Mind Pole

Eile ma igatsesin.
Igatsesin oma isa maad ja ema keelt.
Igatsesin oma vanemate rõõmu ja pisikesi muretsemisi.
Igatsesin naerda koos oma vennaga, vaadates ühiselt mõnda vana ja lähedaseks saanud videot.
Igatsesin juhuslikke külaskäike armsate vanavanemate juurde, kus alati leidub köögikapis midagi head, isegi kui nad väidavad, et pole poes käinud.
Igatsesin sugulastega kohtumisi ja tuttavate nägemist.
Igatsesin vaadata öösel oma toa aknast välja ja näha suurt puud, mis tuhmi tänavalaternat varjutab.
Igatsesin hubaseid filmiõhtuid ja lõbusaid jutuajamisi.
Igatsesin sõpradega koos kakao joomist ja väikestest asjadest vaimustusse sattumist. Igatsesin vanalinna tänavaid ja kaubanduskeskuste saginat.
Igatsesin kurepesasid ja viinasokke ja kohukeste magusmahedat maitset.
Igatsesin kõike seda, mis oli kord nii tavaline ja kindel.
Igatsesin Eestimaad.

Ma igatsesin seda eile ja igatsen täna ka.

Rootsi keele riiklik eksam- hinne olemas ja paberi,et oskan seda keelt valitsuse arvates piisavalt hästi, saan esmaspäeval!
Aga mis edasi, seda ei tea.

Kas kõrgema taseme keeleõpe, meditsiinikursus, teraapiakursus, Göteborgi Ülikool või mõni muu idee??? Appi,kuidas tahaks, et asi juba lõpuks selgeks saaks. Kus, mida ja mismoodi? Ohjah...

Muidu on elu vaikne ja kena. Olin vahepeal külemtunud (neid, kes sel sügisel üldse pole kurgus kihelust või ninas vesisust tundnud, on väga vähe) ja püsisin toas, tekk ümber, teetass kõrval ja vahtisin igasugu tobedaid sarju. Kui enesetunne veits parem, sobrasin internetis, lootes leida mõnda sobivat kursust,kooli või tööotsa, mis sobiks nii minu huvide, meie elukoha, kui ka Alexanderi unistustega. Pole kerge,pean ma ütlema. Aga noh, küllap me lõpuks selle ideaalse ka leiame!

Kas ma juba mainisin,et armastan Templit?

Eile jõudsime tagasi Stockholmist. Neljapäeval olime sõitnud sinna, et külastada Templit ning järgnevad kolm päeva olid võrratud. Neljapäeval jõudsime Stockholmi küll juba üsna hilja, nii et kohe me Templisse sisse ei läinud, aga juba selle ümber jalutada oli imehea. Külalistemajas valitses rahu ja rõõm ning tohutult hea oli olla. Tol õhtul ei osanud ma arvatagi,mis mind ees ootamas on.
Reede hommik, ärkasime vara, et süüa ja minna osta paar vajalikku asja. Seejärel saime mina ja Alex kokku imearmsa vanatädi Lill-ega, kes on üle 80 aasta vana, aga uskumatult energiline ja rõõmsameelne. Temast sai minu juht, sest esimest korda pidin minema läbi terve Templi!
Alguses oli vaja palju arutada ja ametlikke asju ajada ning siis saingi ma omaenda Endaumendi, mis on eriline ja püha Templitalitus. Pean tunnistama, et alguses oli ka segadust omajagu, sest tegu on meie tavalistest harjumustest väga erineva talitusega. Aga see oli imeline. Ja kaunis. Väga väga kaunis. Ning iga korraga saab üha kaunimaks, huvitavamaks ja imelisemaks. Vaim on siiani tohutult tugev, kuigi muidugi ei saa seda võrrelda Vaimuga, mis valitseb Templis. Ma olen igatahes õnnelik. :)
See oli üks parimatest kogemustest mu elus. Nüüd jään ma ootama minu ja Alexanderi Igavese Abielu Pitseerimist ning ühtlasi ka järgmist Templiskäiku. Imeline!

Teisipäeval oli issi sünnipäev ja meie otsustasime seda tähistada veidi teistmoodi kui tavaliselt. Nimelt läksime metsa!
Mul oli see plaan juba ammu kusagil südamesopis muudkui kasvanud ja nüüd lõpuks oli isu nii suureks paisunud,et tegime selle nalja ära. Uurisin veidi Trollhättani kodulehte ja leidsin, et meie kodulinna ümbruses on päris mitu mõnusat matkarada. Meie valisime sellise natuke lühema teekonna, aga siiski piisavalt pika ja keerulise- tuli ju mäest üles ja alla ronida, poriaukude kõrvalt ringi hiilida ja taluda nii kuumavat päikest kiui ulguvat tuult. Oli paksu laant ja rabamaastikku, nägime sood ja võlutud metsa. Ühesõnaga väga mõnus ja vaheldus rännak!
Panen siia mõned pildid seletusega ka juurde, et teilgi väike metsamuhedus-mahedus kodus oleks!

Siit see tee siis algas! Sildike näitab suunda, et siitkaudu saab Trollstigenile, ehk Võlurajale!

Oli tõesti võlutud koht, igale poole, kuhu vaatasid, vaatas silmapaar vastu! Küll oli neid haldjaid suuri ja väikeseid, lõbusa naeratuse ja mõtliku ilmega. Istusid kännu all, kivi juures, mäe otsas, puu küljes...Ühesõnaga igal pool,kuhu haldja meisterdajal- kohaliku algkooli lapsel- oli tuju olnud oma kätetöö elama panna. :)

Selline see rändamine siis oli. :)

Nüüd siis kõrghetk! Igas mõttes- sõime mäekese otsas. :) Aga muidu grillisime vorstikesi ja tomatit ning sõime mõnuga issi sünnipäeva ja metsasolemise puhul!


Alex astub siin tublisti mööda laudteed. :)

Silmailu ka! Lisaks liblikale, kitsejäljele, sisalikule ja paarile vahvale konnale nägime ka selliseid uhkeid punase kübaraga seeni. :) Seeni oli üldse väga palju, mustikaid ka. Kui oleks korjamise eesmärgil metsa läinud, oleks kohe päris ruttu korvi saaki täis saanud.

Ja lõpuks uhke vaatepilt (no meie jaoks oli vähemalt :D) : oleme lõpp-punktis! Selleks ajaks olimegi juba piisavalt väsinud, et tuttavat pilti nähes rõõmsalt hüüatada. :)

Peale kõige selle nägime teel politseikoerte õpetamise rada, ühte natuke laiemat teed,mis meile nõiduslikult ikka ja jälle ette ilmus ja millest üle pidime sibama- tundus,et käisime sinka-vonka ümber selle suurema tee. Ning muidugi see ütlemata suur rahu ja vaikus,soe päike ja looduse keskel olemise tunne...Üks ütlemata mõnus päev oli! :)

Puhas ja Hea

Täna see siis oli, täpselt kaks aastat tagasi. Astusin ärevalt ja samas maailma kõige suurema rahuga sooja veega täidetud basseini. Paar minutit hiljem väljusin sealt taas, üleni märg, puhas ja kirjeldamatult õnnelik. Mu silmad olid avatud ja ma NÄGIN, mul olid kõrvad ja ma KUULSIN. Ning mis kõige tähtsam, ma teadsin, mis on hea ja õige.
Seda on raske seletada ja kindlasti veel raskem mõista, kui pole tundnud sedasama mida mina. See lihtsalt on kogemus, mille võimsuses ma ei saa kahelda ja tunded, mida ma ei saa eitada. Ning ma tean, et see kõik ei tule minust enesest, vaid väljaspoolt. Taas on seda raske kirjeldada, aga ma tean, et peale minu on veel paljud, kes teavad, millest ma räägin.
Igatahes pole ma mitte kunagi kahetsenud, et sain ristitud. See on mu elu kõige imelisemal kombel muutnud. Mu usk annab mulle kindlust ja jõudu pidada vastu nendele katsumustele, mida elu mõnikord toob. Ja kõik ongi hea. Nagu täna üks naine tunnistas: Kõik võib ju olla raskem ja raskem, aga seetõttu ka üha parem ja parem.

Tervis, Pai ja Stress

Lõpetasin just isetehtud tatrapudru söömise. Tohutult mõnus oli. Ma polnud seda putru ikka väga tükk aega söönud. Nämm! :)
Millegipärast on nii, et ma ei saa hommikul tavalist piima peal keedetud putru süüa. Jube vastik hakkab pärast ja kõht ei tundu üldse täis olevat, pigem on selline tunne, et puder ajab üles. Pärast on terve päev kõhus imelik tunne. Vahel on sedasi isegi hommikuhelbeid süües. Lugesin nüüd, et mõni inimene ei talugi hommikul piima, sest selle molekulid on väga suured ja rasked. Vist kaldun minagi nende inimeste hulka. Vot sulle...
Niisiis on tatrapuder minu jaoks super hea variant. :) Ma pole Rootsis küll poes tatart näinud...Minu tänahommikune pudrutatar sai ostetud Eestist. Isegi peale panin kodumaist mustikamoosi. Ma pean siin seda asja ikka uurima. No kusagil peab ju tatart ka siin müüdama. See on ju nii maitsev ja tervislik!

Mul on see tervislikkuse ja looduse teema praegu raamatu mõju pärast. Kallis sõbranna kinkis mulle sünnipäevaks Merit Raju "Hingele pai" ja minu hingele tegi see raamat kohe nii suure pai, et olen nüüd igatepidi motiveeritud, ärevil ja täis indu oma elustiili natuke tervemaks muuta. Ma olen seda ju kogu aeg üritanud, aga ei ole leidnud endas seda energiat. "Paist" sain nüüd suure mõnusa motivatsiooni. Olen isegi hommikul külma dushiga ennast harjutama hakanud. Paar päeva tagasi raamatuga algust tehes olid mul sellise mõtte peale kõik ihukarvad püsti ja külm juba paljast mõttest jaheda dushiga ennast hommikul üllatada. Aga vat sulle, nüüd enam ei ole!

Ma pole juba ammu ühestki raamatust niivõrd sisse võetud olnud. Viimati tegi seda minuga vist "Harry Potter". Elasin enda loodud pisikeses reaalsuses, mis mujal maailmas ei kehtinud, aga minu jaoks oli täitsa olemas. Ootasin salamahti isegi kirja Sigatüükast... Nüüd aastaid hiljem usun ma siis hoopis seda, et olen võimeline elama natuke looduslikumalt ja rõõmsamalt. See aasta siin Rootsis oligi mind parasjagu ära rikkunud, mugavuse mõttes. Mis sest, et toiduraha nappis, ikkagi oli mugav ja soe ja hea. Ja väike salaplaan on mul ka, kogu seda terve ja rõõmsa elu kontsepti rootslastele meelde tuletada. Ma ju tean,et kuskil hinges on ka neil see olemas, lihtsalt tuleb hingele nii suur pai teha, et nad jälle mäletama hakkaksid.

Ma mõtlesin eile, et rootslased on tegelikult hirmus kuivad ja traditsioonilised inimesed. Lapsed on lapsed ja täiskasvanud täiskasvanud. Et kui täitub mingi teatud vanus, siis peavad valitsema ka teatud käitumisnormid. Kõik on nii hirmus igav ja keskpärane. Keegi tegelikult ei erine kellestki. Eriti jubedad on minu meelest praegu need Abiühingu naised, kes ise on tegelikult väga noored, peres on alles üks laps, aga ometi on nad nii tähtsalt oma "tähtsate" asjade juures. Nii kole ja vana tunne... Eestlaste puhul võib küll öelda, et olgu me suures stressis, aga vähemalt on paljudel virumaalastel lapsemeelne rõõm ja julgus asju omamoodi teha, uskuda loodusesse ja naerda niisama, naeru pärast. Ja igaüks teab, et viinasokid võtavad palaviku alla ning kummelitee on kõhule jube hea. Siin olen ma kohanud umbes ühte inimest, kes sellised asju teab. Päris võõras tunne selles mõttes.

Raamatust tuli mulle aga väike arusaam, miks eestlased siiski nii suuresti stressavad. Mõtle, kuidas meile väiksest peale korrutatakse, et töö peab olema raske ja see kõige tähtsam asi meie elus. "Enne töö,pärast lõbu." "Tänasida toimetusi ära viska homse varna." Isegi hea ei tohi kaua olla, sest "pill tuleb pika ilu peale". Lõpuks on veel rumal midagi loota, sest "lootus on lollide lohutus". No vähemalt keegi ütles selle peale, et "lootus sureb viimasena". Aga samas jääb sedasi mulje, et sa võidki lootma jääda, aga oma soovitut sa ikka ei saa...
Ja siis ongi nii, et hinges ihkavad eestimaalased olla rõõmsad ja terved ja puhata, aga ei julge, sest "sedasi ju ei saa ikka" ja "kes siis nii teeb". Ja nii surud muudkui oma rõõmu ja unistusi alla, sest tunned end süüdi sellepärast, et tahad olla õnnelik. Pole siis ime, et stress on!

1 asemel 2

Sedasi ta siis algab. Minu kahekümnes eluaasta. Kolmas aastakümme. Enam kirjuta ma oma vanuseks ei ühtainust numbrit ega ka arvu,mis algab 1-ga.
Põnev ja tavaline üheaegselt. Vana ja noor tunne korraga. Eks ta selline ole, see ametlikust teismeeast väljumine.

Tänane päev on olnud üsna rahulik ja tagasihoidlik. Mõnes mõttes algas mu sünnipäev juba eile,kui sain kätte esimesed kaardid, telefonikõne ( ;) ) ja mõned imearmsad kingitused. Vanematelt sain kingi kätte juba siis, kui nad veel Rootsis olid, kuigi ma sain täna teada, et midagi olid nad mulle ikkagi veel saatnud. :)
Täna sain veel paar kaarti ja õnnitlusi Facebookis ning Orkutis ja sms-ide teel, ka msn-is sain mõned õnnesoovid. :)

Käisime Alexiga pizzat söömas, jalutasime natuke ja vaatasime poodides ringi. Abikaasa ostis mulle ülinämma tordi ja sellega maiustasime siis kodus. Varsti hakkame ka mõnda filmi vaatama ja õhtu on kodune ning armas.

P.S Tunnen end juba peaaegu täitsa kohalikuna. Postkastis oli mulle täna valijakaart, millega ma 19. septembril saan minna lähimasse koolimajja kohalikku omavalitsust valima... :)

Üks Aasta ja Üks Kuu Rootsimaal!

Nonii,nüüd oleme juba kuu aega tagasi Rootsis olnud, oma elu enam-vähem taas rütmi seadnud ja olukorraga harjunud. Mida me siis teinud oleme?
Viimased nädalad on olnud tegelikult üsna asjalikud ja ametlikud. Oleme täitnud kõiksugu dokumente, avaldusi ja kohtunud igasugu tähtsate persoonidega.
Lisaks oleme palju jalutanud, näiteks lüüside/lukkude juurest kohvikust ostsime hiigeljäätised ja sõime neid. No üks koonus sisaldas endas küll mingi pool liitrit jäätist. :D Ma ei jõudnudki seda üksi ära süüa,Alex siis aitas.

Siis alustasin ma oma jobbcoachinguga, mis tähendab siis tööotsija treeningut. Ehk ma saan iga nädala-paari tagant kokku oma treeneriga,kes õpetab mul CV-d ja avaldust huviäratavamaks muuta, ma harjutan seal tööintervjuul olemist, õpin tutvusi töö leidmise jaoks kasutama, mul aidtakse suunata oma karjääri ja palju muud. Igati kasulik ja huvitav asi,siiamaani mulle väga meeldib. Treener on väga sümpaatne ja asjalik ning mul on tekkinud hulga suurem motivatsioon tööd otsida/leida.

Täna pärast kirikut (kus ma tegin Abiühingus õpetust, tegelesin lastega Algühingus ja nautisin armast sakramendikoosolekut- tugev Vaim!) sõitsin Alexi, kahe vanema naise ja ühe pisikese tüdruku seltsis Göteborgi Västra Frölunda koguduse hoonesse kontsertile. Esines üks Hispaania-Rootsi segaperekond. Kõik perekonna liikmed laulsid super hästi,mõned neist mängisid ka pille. Laulud olid ilusad, rõõmustavad ja hea sõnumiga. Vahepaladena esitatavad jutukesed olid mõtlemapanevad ning lõbusad. Kogu olemine andis mulle küll väga hea energia uue nädala alguseks! :) Peale selle polnud ma "sada aastat" ühelgi kontserdil käinud. Eestimaine Üheslaulmine jäi mul ka nägemata/kuulmata, sest Internetis seda üle ei kantud... Vähemalt sain täna natuke muusikalist elamust.
Tegelikult taipasin ma alles eelmisel nädalal ühel jalutuskäigul, et Rootsit eristab Eestist veel üks asi. Muusika. Eestis on väga tavaline,et poodides,kohvikutes,restoranis ja isegi tänaval mängib muusika. On hästi palju kontserte,nii tasulisi kui tasuta. Rahvas koguneb,et kuulata ja laulda. Isegi meie koolikell sisaldas endas (küll mõnevõrra närvidele käivat) muusikat.
Aga mitte siin. Tänavad on vaiksed, kontserte on harva ja enamasti tuleb nende eest maksta. Kohvikutes ei mängi muusika,ainult mõnest üksikust kohast kõlab paar nooti. Ma ei tea küll,kuidas see on suurtes linnades,aga siin Trollhättanis on küll vaikne. Mõnes kiirtoidurestoranis ainult kisab raadio.
Minule kui laulurahva hulgast pärit inimesele on see tegelikult hästi harjumatu. Aga huvitav,et ma sellest alles nüüd aru sain. Ju ma olen Eestis elades nii ära harjunud,et igal sammul muusika mängib,et olen hakanud sellest kui millestki iseenesestvõetavat mõtlema. Nii et ei saa kohe arugi,mis puudu on.

Ja tegelikult,kui ma nüüd mõtlen,siis meenub ka,et kui Eesti noortel on alati klapid peas,et muusikat kuulata,siis Rootsi noored kasutavad klappe hands-free telefonikõnede jaoks. Bussis igatahes vaikset tüpsu ei kosta.

Minu meelest on see igatahes huvitav kultuuriline erisus. :)

Ning kõige tipuks olen ma siin väike aednik ka. Istutasin paar nädalat tagasi mulda tilli-, rukola- ja kressiseemned ning nüüdseks on neist kasvanud lopsakad rohelised taimekesed. Tilli olen juba toidus kasutanud. :) Mõnus,isekasvatatud ikka ju.

Siin on mu potikesed siis,kui esimesed rohelised olid juba ilmunud (ülejärgmisel päeval pärast istutamist!)

Ning siin on praegu tehtud pilt. :)

Kõige lõpuks pildistasin ka meie valmis magamistuba ka,et siis selgemini näha oleks, kuidas meie ilus maal seinale sobib. Et ta hetkel viltu on, sain alles natukese aja eest aru. No ma siis lükkan ta otseks tagasi. Seni aga selline pilt:

Meie suur Eesti puhkus

Koostangi nüüd lõpuks lubatud kokkuvõtte meie muinasjutulisest Eesti reisist. : )

Pärast pikka ootust ja päevade lugemist oligi aeg käes autosse istuda ja Landvetteri lennujaama sõita. Olin natuke ärevil, sest mul oli ikka veel mu vana nimega pass, aga õnneks ei tahtnud seda keegi näha. Nii istusime peagi pisikeses lennukis ja lendasime rõõmsalt Eestimaa poole.
Tallinna lennujaama tulid vastu ema, isa ja Silver. Vau, mu vend on ikka meeletult kasvanud! Peaaegu ei tundnud äragi, nii suureks on ta vahepeal saanud.
Kallistamised ja esimesed rõõmsad poolkohmetud tervitused jagatud, sõitsime oma Tallinna koju. Meile oli sinna lausa ehtne hotellituba organiseeritud! Suur voodi, tühi kapp täiesti meie käsutuses ja isegi televiisor lae all seinal! Vinge värk. Voodi peal oli meile isegi kommikarp pandud nagu hotellile kohane. Kuid siis tuli välja,et kommid olid alkoholiga, nii et me neid siiski ei söönud vaid imetlesime niisama. : )

Asjad sätitud-pakitud, alustas puhkus/seiklus täie hooga! Mis me siis nende viie nädala jooksul teha jõudsime?
Külastasime vanavanemaid ja sõpru-tuttavaid (Elina, Kadri-Riin, perekonnad Sepp ja Urke). Sain endale lõpuks uue soengu ja purssisin juuksuriga kogemata vene keele asemel sisse harjunud rootsi keelt. Sõime Alexanderiga paar korda Kompressoris ja jalutasime vanalinnas ning Tallinna poodides, käisime kinos. Ka Mac´is sõime mõned korrad.
Käisime isa Sisekaitseakadeemia lõpetamisel ning pidasime tema auks ning meie pulmade tagantjärgi tähistamiseks pidu. See oli vahva päev! Me Alexiga saime ka hulga rikkamaks mitme imevahva kingituse võrra. Tänu neile on meie kodu nüüd hulga kodusem ja armsam. Näiteks sobib üks meie kinkidest seinale nii:

Peale selle saime osta tarvilikku mööblit ja muud majapidamises vajalikku. Näiteks on meil nüüd elutoas vahva raamaturiiul.

Laupäeval, 19.juunil käisin külas kallil Elinal, kellega tähistasime tema peatset 20. sünnipäeva ja jälgisime koos ka Rootsi kroonprintsess Victoria pulmi. Oli vahva koos jalutada, süüa ja juttu puhuda. : )

Esimene pühapäev Eestis oli ka põnev. Me polnud oma sõpru Tallinna kogudusest juba nii ammu näinud ja oli palju, mida jutustada ja meenutada. Väga super tunne oli ka see,et ma sain kõigest aru ja ei pidanud rääkides pingutama ega mõtlema, mis sõnu kasutada ja mida miski väljend tähendab. : )

21. juuni lõpetas mu armas täditütar Carmen põhikooli ja me läksime neile Laulasmaale külla. Oli vahva suvepäev koos heade toitude, lõbusate inimeste ja kauni loodusega. Saime jalutada ka üliilusasse Laulasmaa randa, mis lausa kutsus ujuma, aga kahjuks oli vesi veel natuke jahe ja meil polnud ka ujumisriideid kaasas. Õhtul veel istusime lõkke ääres, mängisime ja ajasime niisama juttu. Vahva õhtu oli! : )

22. juuni kujunes dokumentide kordaajamise päevaks. Pisut ärevate tunnete ja kiire tempoga saime siiski kõik korda- nii nimevahetuse, elukohaandmete muudatuse kui passi/id-kaardi tellimise. Huhh. :)

Jaanilaupäeva ja sellele järgnevad päevad veetsime suvilas ja see oli väga äge! Tegime lõket, jalutasime looduses, käisime Järlepa järves ujumas, külastasime Loone linnust, Kohilat ja käisime ka Rootsis. Ise mõlgutasime mõtteid,et ei tea miks me küll nii pikalt lennukiga sõitsime,kui endal on Rootsi suvilast vaid paari kilomeetri kaugusel... : )

Järgnevatel päevadel käisime rannas, sain kokku Liinaga (oma endise klassiõega,kellega oli huvitav mõtteid vahetada- tuleb välja,et meie klassist on juba päris mitmed abielus!) ja kandideerisin äkkmõtte ajel ka paari Eesti ülikooli (see mõte jäi aga katki,sest meie eelarve ei võimaldaks Eestis elamist) ning käisin jalutamas ka oma hea sõbranna Kadri-Riiniga. : )

Vahepeal oskasin ka ilusasti haigeks jääda- mul tuvastati angiin. Palavikku siiski polnud ja halb oli ainult õhtuti,nii et haigus ei seganud minu puhkamist üldse.

6. juulil käisin taas Elina juures,kus jälgisime hubaselt köögis teed juues väljas ladistavat meeletut äikesevihma. Tallinnas uputas,aga meil polnud sellest midagi. Seda huvitavam oli hoopis. : )

9.-11. juuli olime taas suvilas, meeletult palav ja päikseline suvi! Päevitasime ja suvitasime niisama.
12.juuli käisin taas jalutamas Kadri-Riiniga ning mõtisklesin ülikoolide ja tuleviku üle.

16.juuli käisime ema, Silveri ja Alexiga Nõmmel Trummi seikluspargis. Alex ja Silver ronisid kõrgel puude küljes ja me emaga jälgisime neid maapinnalt ja elasime nende turnimistele kaasa. Väga lahe oli, kihvt koht! Esmapilgul tundub,et polegi nii palju radasid,kus ronida, aga tegelikult on küll. Mõlemad meie ronijad olid võhmal ning täitsa kõiki kohti nad läbi turnida ei jaksanudki. Aga hästi lõbus oli! : )


Viimased päevad Eestis olid natuke nukra varjundiga, kuigi tegemisi ja vahvaid hetki jätkus ka sinna. Käisime poodides, külla tuli Ene, jalutasime ja mulle sai osaks mitu imelist vaimset kogemust, mis mu usku kinnitasid ja mind tugevamaks muutsid. Võrratu. : )

21.juuli ja viimane terve päev Eestis. Viisin raha panka ja õhtul sättisime end ning läksime Õpetajate Majja armsate Eeva ja Siimu pulma! See oli imekaunis, romantiline ja siiras õhtu. Kõike oli piisavalt, mitte liiga üle pakutult ega ka mitte liiga vähe. Toidud olid head, muusika ilus ja inimesed toredad. Noorpaar ise oli särav ja muinasjutuliselt kaunis. Neist õhkus õnne ja armastust. Imeilus õhtu. : )

Ja nii saigi see pikk ja samas lühike puhkus Eestimaa kuumusest kuldsel pinnal läbi. 22. juulil astusime laevale ning alustasime tagasiteed Rootsi Kuningriiki, ees ootamas uued seiklused ja ilusad hetked (mis nüüdsekski juba läbi on,aga küll tulevad uued ja põnevamadki ajad).
Kokkuvõttes oli väga väga tore ja suvine puhkus, mis jääb meelde veel paljudeks aastateks. : )

Rootsis

Olemegi Rootsis ja tegemist on palju-palju! Kõik see on kirjas meie perekondlikus blogis vandrajad.blogspot.com. Mõtlesin,et mis ma ikka sama juttu kaks korda kirjutan,nii et kellel huvi,võib sealt lugeda. :)

Läbi Sai

Ja ongi kõik meie puhkusega Eestis. Täitsa imelik tunne on. Täna õhtul väljub laev Stockholmi poole ja homme hommikul olemegi taas Rootsis. Sealt algab pikk sõit Trollhättanisse.
Ei oska kohe öeldagi,mis tunne mul on. Ühelt poolt on kahju,sest siin on ju ikkagi mu kodu ja perekond,kõik paremad sõbrad ja sugulased. Õnneks tuleb pere ka nädalaks Rootsi kaasa. Sellegipoolest tean ju,et Eestimaa lamedale pinnale astun taas alles mitme kuu pärast. Natuke nukker.
Samas on ees suur seiklus Rootsis. Võimalus vanematele ja vennale omaenda kodu näidata,mägise loodusega uhkeldada ja loodetavasti isegi Stockholmi Templist läbi põigata. Nii et tunded on kahesugused,nii nukrad kui ootusärevad. Eks elus ongi vahel nii.
Olete kõik kallis ja näeme peagi jälle! Seniks tsauki! :)

Ikka Eestis :)

Meie ilus Eesti suvi jätkub. Ma teen kokkuvõtted meie seiklustest siis,kui olen koju jõundud. Siis on hea pilte sorteerida ja kõik meeldejäänu kirja panna. Seni aga päikselist suve kõigile!

Eesti-Eesti

Me oleme Eestis!!! Eile jõudsime,nii et teha pole veel palju jõudnud, vanalinnas natuke ringi käinud,kodus sisse sättinud, juuksuris käinud, vanaemale-vanaisale tere öelnud ja niisama muljeid jaganud. Nii imelik ja äge on! :D

Me jõudsime alles täna pildid arvutisse laadida,sellepärast ei tahtnud enne reedesest jalutuskäigust jutustada. Koos piltidega on ju hulga vahvam.
Me otsustasime minna lihtsalt prügi viima,aga isegi teadmata miks jalutasime üha edasi kuni kanali ääreni ja siis mööda kanalit. Imeilus õhtu oli! Soe,sume ja suvine. Teel nägime vägevat sipelgapesa,mille saginat oli isegi kuulda, saarmast ja jänest. Meie tee viis välja suurte veelukkudeni (Slussarna), mida laevad kasutavad mäest alla ja üles sõitmiseks. Meie ajastus oli täiuslik,sest just siis,kui me seal olime,tuli üks suur õlilaev,mis meile kogu süsteemi demonstreeris. Täitsa põnev oli. :)Tagasiteel me arutasime,et selline kodulinn on küll vinge. Siin on hea elada. :)

Kahjuks ei taibanud ma laevast pilte teha,ainult filmisime. Kuid vanematest,ligi 200 aastat vanadest ja praegu veest tühjalt seisvatest lukkudest tegime küll paar pilti.
Kvaliteet pole kuigi hea,sest klõpsisime telefoniga, (ega ma ei lähe ju digikaga prügi viskama :D) aga midagi on ikka aru saada.

Sveriges Nationaldag

Täna on Rootsis pidu, tähistame kuningriigi rahvuspäeva. Lipud lehvivad ja suuremates linnades toimuvad uhked üritused.
Meie siin Trollihättanis tähistame vaikselt, kirikus sõime küll imehea pidusöögi ja laulsime hümni ning kuulasime veel ühte rahvuslikku laulu. Ilus päev. :)

Tähistatakse seda päeva kahel põhjusel. 1523. aastal valiti kuningaks Gustav Vasa, kes oli esimene Vasade soost,mis tänaseni valitseb. Ka praegune riigikorraldus- kahekojalise parlamendiga- kehtestati 6.juunil 1973. Lisaks on seda päeva tähistatud ka Rootsi lipu päevana. :)

http://www.youtube.com/watch?v=bJ4rpH4wLMQ&feature=related -ma ei oska videot panna :D Siis panin lingi. Hümni kuulamiseks. "Sa iidne ja vaba..."

Ehh,oma suurte tegemiste ja kõige muu kõrvalt märkasin ma nüüd äkki,et ma unustasin mainida,et esmaspäeval täitus minu ja Alexanderi abieluraamatus pool aastat! Juba kuus kuud oleme me iga päev ninapidi koos olnud ja oma rõõme-raskusi teineteisega jaganud. Tundub,et alles see oli,kui me oma suhet alustasime. Samas tundub ka,et me oleme teineteist alati tundnud,et olime koos juba ka surelikkusele eelnevas elus.

Need kuud on olnud imeliseimad mu elus. Igas päevas on olnud rohkelt armastust ja rõõmu. Me oleme teineteise jaoks parimad sõbrad ja kaaslased,mitte keegi teine ei vastaks mu iseloomule ja vajadustele paremini kui just tema. Alexander on hoolitsev, abistav ja lahke. Ta toob lilli, kirjutab pisikesi kaardikesi ja ütleb iga päev,et armastab mind. Samas on ta alati valmis abistama kodutöödes, lööma seina mõnda vajalikku naela või toetama mind mu rasketel hetkel,kui elu siin võõral maal liiga hirmus tundub. Ma armastan sind, Alexander! :)

Gümnaasiumi lõppemise aeg

See oli juba rohkem kui aasta tagasi, kui meie lend kooli väljakul "Cooperi testi" sõitis ja Mustamäel autodega ringi vuras. (Tutipäev ja lõpupidu muidugi olid ka ;) )
Täna lõpetasid gümnaasiumi Rootsi noored. Ilma mingi eksamiperioodita nagu ma kuulnud olen. Terve esimese poole päevast oli kuulda tuututamist, kiljumist, vilistamist ja laulmist. Igal pool võis kohata valgete mütside ja piduriietega lõpetajaid, kes tantsisid, tänavatel oma rõõmu kuulutasid või kaskede-õhupallide-plakatitega ehitud traktorikastides ringi sõitsid. Suvemeeleolu puges küll põue. :) Igatahes palju õnne neile ja ka teile,kes te Eestis kooli lõpetate,olgu see põhi-,kesk- või ülikool!