Rootsi keele riiklik eksam- hinne olemas ja paberi,et oskan seda keelt valitsuse arvates piisavalt hästi, saan esmaspäeval!
Aga mis edasi, seda ei tea.

Kas kõrgema taseme keeleõpe, meditsiinikursus, teraapiakursus, Göteborgi Ülikool või mõni muu idee??? Appi,kuidas tahaks, et asi juba lõpuks selgeks saaks. Kus, mida ja mismoodi? Ohjah...

Muidu on elu vaikne ja kena. Olin vahepeal külemtunud (neid, kes sel sügisel üldse pole kurgus kihelust või ninas vesisust tundnud, on väga vähe) ja püsisin toas, tekk ümber, teetass kõrval ja vahtisin igasugu tobedaid sarju. Kui enesetunne veits parem, sobrasin internetis, lootes leida mõnda sobivat kursust,kooli või tööotsa, mis sobiks nii minu huvide, meie elukoha, kui ka Alexanderi unistustega. Pole kerge,pean ma ütlema. Aga noh, küllap me lõpuks selle ideaalse ka leiame!

Kas ma juba mainisin,et armastan Templit?

Eile jõudsime tagasi Stockholmist. Neljapäeval olime sõitnud sinna, et külastada Templit ning järgnevad kolm päeva olid võrratud. Neljapäeval jõudsime Stockholmi küll juba üsna hilja, nii et kohe me Templisse sisse ei läinud, aga juba selle ümber jalutada oli imehea. Külalistemajas valitses rahu ja rõõm ning tohutult hea oli olla. Tol õhtul ei osanud ma arvatagi,mis mind ees ootamas on.
Reede hommik, ärkasime vara, et süüa ja minna osta paar vajalikku asja. Seejärel saime mina ja Alex kokku imearmsa vanatädi Lill-ega, kes on üle 80 aasta vana, aga uskumatult energiline ja rõõmsameelne. Temast sai minu juht, sest esimest korda pidin minema läbi terve Templi!
Alguses oli vaja palju arutada ja ametlikke asju ajada ning siis saingi ma omaenda Endaumendi, mis on eriline ja püha Templitalitus. Pean tunnistama, et alguses oli ka segadust omajagu, sest tegu on meie tavalistest harjumustest väga erineva talitusega. Aga see oli imeline. Ja kaunis. Väga väga kaunis. Ning iga korraga saab üha kaunimaks, huvitavamaks ja imelisemaks. Vaim on siiani tohutult tugev, kuigi muidugi ei saa seda võrrelda Vaimuga, mis valitseb Templis. Ma olen igatahes õnnelik. :)
See oli üks parimatest kogemustest mu elus. Nüüd jään ma ootama minu ja Alexanderi Igavese Abielu Pitseerimist ning ühtlasi ka järgmist Templiskäiku. Imeline!

Teisipäeval oli issi sünnipäev ja meie otsustasime seda tähistada veidi teistmoodi kui tavaliselt. Nimelt läksime metsa!
Mul oli see plaan juba ammu kusagil südamesopis muudkui kasvanud ja nüüd lõpuks oli isu nii suureks paisunud,et tegime selle nalja ära. Uurisin veidi Trollhättani kodulehte ja leidsin, et meie kodulinna ümbruses on päris mitu mõnusat matkarada. Meie valisime sellise natuke lühema teekonna, aga siiski piisavalt pika ja keerulise- tuli ju mäest üles ja alla ronida, poriaukude kõrvalt ringi hiilida ja taluda nii kuumavat päikest kiui ulguvat tuult. Oli paksu laant ja rabamaastikku, nägime sood ja võlutud metsa. Ühesõnaga väga mõnus ja vaheldus rännak!
Panen siia mõned pildid seletusega ka juurde, et teilgi väike metsamuhedus-mahedus kodus oleks!

Siit see tee siis algas! Sildike näitab suunda, et siitkaudu saab Trollstigenile, ehk Võlurajale!

Oli tõesti võlutud koht, igale poole, kuhu vaatasid, vaatas silmapaar vastu! Küll oli neid haldjaid suuri ja väikeseid, lõbusa naeratuse ja mõtliku ilmega. Istusid kännu all, kivi juures, mäe otsas, puu küljes...Ühesõnaga igal pool,kuhu haldja meisterdajal- kohaliku algkooli lapsel- oli tuju olnud oma kätetöö elama panna. :)

Selline see rändamine siis oli. :)

Nüüd siis kõrghetk! Igas mõttes- sõime mäekese otsas. :) Aga muidu grillisime vorstikesi ja tomatit ning sõime mõnuga issi sünnipäeva ja metsasolemise puhul!


Alex astub siin tublisti mööda laudteed. :)

Silmailu ka! Lisaks liblikale, kitsejäljele, sisalikule ja paarile vahvale konnale nägime ka selliseid uhkeid punase kübaraga seeni. :) Seeni oli üldse väga palju, mustikaid ka. Kui oleks korjamise eesmärgil metsa läinud, oleks kohe päris ruttu korvi saaki täis saanud.

Ja lõpuks uhke vaatepilt (no meie jaoks oli vähemalt :D) : oleme lõpp-punktis! Selleks ajaks olimegi juba piisavalt väsinud, et tuttavat pilti nähes rõõmsalt hüüatada. :)

Peale kõige selle nägime teel politseikoerte õpetamise rada, ühte natuke laiemat teed,mis meile nõiduslikult ikka ja jälle ette ilmus ja millest üle pidime sibama- tundus,et käisime sinka-vonka ümber selle suurema tee. Ning muidugi see ütlemata suur rahu ja vaikus,soe päike ja looduse keskel olemise tunne...Üks ütlemata mõnus päev oli! :)

Puhas ja Hea

Täna see siis oli, täpselt kaks aastat tagasi. Astusin ärevalt ja samas maailma kõige suurema rahuga sooja veega täidetud basseini. Paar minutit hiljem väljusin sealt taas, üleni märg, puhas ja kirjeldamatult õnnelik. Mu silmad olid avatud ja ma NÄGIN, mul olid kõrvad ja ma KUULSIN. Ning mis kõige tähtsam, ma teadsin, mis on hea ja õige.
Seda on raske seletada ja kindlasti veel raskem mõista, kui pole tundnud sedasama mida mina. See lihtsalt on kogemus, mille võimsuses ma ei saa kahelda ja tunded, mida ma ei saa eitada. Ning ma tean, et see kõik ei tule minust enesest, vaid väljaspoolt. Taas on seda raske kirjeldada, aga ma tean, et peale minu on veel paljud, kes teavad, millest ma räägin.
Igatahes pole ma mitte kunagi kahetsenud, et sain ristitud. See on mu elu kõige imelisemal kombel muutnud. Mu usk annab mulle kindlust ja jõudu pidada vastu nendele katsumustele, mida elu mõnikord toob. Ja kõik ongi hea. Nagu täna üks naine tunnistas: Kõik võib ju olla raskem ja raskem, aga seetõttu ka üha parem ja parem.

Tervis, Pai ja Stress

Lõpetasin just isetehtud tatrapudru söömise. Tohutult mõnus oli. Ma polnud seda putru ikka väga tükk aega söönud. Nämm! :)
Millegipärast on nii, et ma ei saa hommikul tavalist piima peal keedetud putru süüa. Jube vastik hakkab pärast ja kõht ei tundu üldse täis olevat, pigem on selline tunne, et puder ajab üles. Pärast on terve päev kõhus imelik tunne. Vahel on sedasi isegi hommikuhelbeid süües. Lugesin nüüd, et mõni inimene ei talugi hommikul piima, sest selle molekulid on väga suured ja rasked. Vist kaldun minagi nende inimeste hulka. Vot sulle...
Niisiis on tatrapuder minu jaoks super hea variant. :) Ma pole Rootsis küll poes tatart näinud...Minu tänahommikune pudrutatar sai ostetud Eestist. Isegi peale panin kodumaist mustikamoosi. Ma pean siin seda asja ikka uurima. No kusagil peab ju tatart ka siin müüdama. See on ju nii maitsev ja tervislik!

Mul on see tervislikkuse ja looduse teema praegu raamatu mõju pärast. Kallis sõbranna kinkis mulle sünnipäevaks Merit Raju "Hingele pai" ja minu hingele tegi see raamat kohe nii suure pai, et olen nüüd igatepidi motiveeritud, ärevil ja täis indu oma elustiili natuke tervemaks muuta. Ma olen seda ju kogu aeg üritanud, aga ei ole leidnud endas seda energiat. "Paist" sain nüüd suure mõnusa motivatsiooni. Olen isegi hommikul külma dushiga ennast harjutama hakanud. Paar päeva tagasi raamatuga algust tehes olid mul sellise mõtte peale kõik ihukarvad püsti ja külm juba paljast mõttest jaheda dushiga ennast hommikul üllatada. Aga vat sulle, nüüd enam ei ole!

Ma pole juba ammu ühestki raamatust niivõrd sisse võetud olnud. Viimati tegi seda minuga vist "Harry Potter". Elasin enda loodud pisikeses reaalsuses, mis mujal maailmas ei kehtinud, aga minu jaoks oli täitsa olemas. Ootasin salamahti isegi kirja Sigatüükast... Nüüd aastaid hiljem usun ma siis hoopis seda, et olen võimeline elama natuke looduslikumalt ja rõõmsamalt. See aasta siin Rootsis oligi mind parasjagu ära rikkunud, mugavuse mõttes. Mis sest, et toiduraha nappis, ikkagi oli mugav ja soe ja hea. Ja väike salaplaan on mul ka, kogu seda terve ja rõõmsa elu kontsepti rootslastele meelde tuletada. Ma ju tean,et kuskil hinges on ka neil see olemas, lihtsalt tuleb hingele nii suur pai teha, et nad jälle mäletama hakkaksid.

Ma mõtlesin eile, et rootslased on tegelikult hirmus kuivad ja traditsioonilised inimesed. Lapsed on lapsed ja täiskasvanud täiskasvanud. Et kui täitub mingi teatud vanus, siis peavad valitsema ka teatud käitumisnormid. Kõik on nii hirmus igav ja keskpärane. Keegi tegelikult ei erine kellestki. Eriti jubedad on minu meelest praegu need Abiühingu naised, kes ise on tegelikult väga noored, peres on alles üks laps, aga ometi on nad nii tähtsalt oma "tähtsate" asjade juures. Nii kole ja vana tunne... Eestlaste puhul võib küll öelda, et olgu me suures stressis, aga vähemalt on paljudel virumaalastel lapsemeelne rõõm ja julgus asju omamoodi teha, uskuda loodusesse ja naerda niisama, naeru pärast. Ja igaüks teab, et viinasokid võtavad palaviku alla ning kummelitee on kõhule jube hea. Siin olen ma kohanud umbes ühte inimest, kes sellised asju teab. Päris võõras tunne selles mõttes.

Raamatust tuli mulle aga väike arusaam, miks eestlased siiski nii suuresti stressavad. Mõtle, kuidas meile väiksest peale korrutatakse, et töö peab olema raske ja see kõige tähtsam asi meie elus. "Enne töö,pärast lõbu." "Tänasida toimetusi ära viska homse varna." Isegi hea ei tohi kaua olla, sest "pill tuleb pika ilu peale". Lõpuks on veel rumal midagi loota, sest "lootus on lollide lohutus". No vähemalt keegi ütles selle peale, et "lootus sureb viimasena". Aga samas jääb sedasi mulje, et sa võidki lootma jääda, aga oma soovitut sa ikka ei saa...
Ja siis ongi nii, et hinges ihkavad eestimaalased olla rõõmsad ja terved ja puhata, aga ei julge, sest "sedasi ju ei saa ikka" ja "kes siis nii teeb". Ja nii surud muudkui oma rõõmu ja unistusi alla, sest tunned end süüdi sellepärast, et tahad olla õnnelik. Pole siis ime, et stress on!