Olen ennast nüüd lõpuks uues kodus sisse seadnud. Oli ikka tegu kõik need asjad,mis mul endisesse tuppa kogunenud olid, siia üle tuua. Pluss IKEA varustas mind mõnusa, odava ja stiilse mööbliga (sain diivani,telekalaua ja diivanilaua 1700 krooniga). Alexi vend oli õnneks nii lahke,et aitas mul kolida. Suur auto tuleb ikka kasuks küll.
Nüüd on elutuba enam-vähem valmis,mõned pisemad asjad nagu vaip,kardinad ja seinariiul on veel puudu. Pildilootus on mul ka,mõtlen siin tõsiselt,et mida ja millist ja mismoodi tahaks.
Kui ma parasjagu asju lahti ei pakkinud, tegin tööd,uudistasin uut kodulinna ja olin koos oma kalliga. Ta on ikka parim mees,kes maa peal olemas. Mõistvamat inimest annab otsida. :)

Muidu on jõulud täieliku hoo sisse saanud. Nii suurt jõulutunnet pole veel olnud. Põhimõtteliselt terve Rootsi on vist tulesid täis, igal pool on kuused ja jõuluvanad ja piparkoogid. Sain endale koju ka suure kuuse ja kuna mul veel lampi ka pole elu-ja magamistoas,siis istun küünla ja kuuselambikeste valgel. Täitsa hubane ja tore.
Loodan nüüd Trollhättanisse töö ka saada,siis ei pea kogu aeg Göteborgi vahet sõitma.:)

Laen siia paar pilti oma elukohast ka,facebooki tuleb ehk rohkem. Ja päris elus näeb kõik palju ilusam välja,ma pole eriline fotomeister kahjuks. ;).

Aeg ikka lendab. Isegi kui vahel on tunne, et tahaks mõned päevad vahele jätta,sest esialgu on tunne,et need tulevad nii-nii pikad. Kuid siis näed äkki, et neid päevi oli väga vaja. Et ilma nende kogemuste ja sündmusteta poleks ka oodatud ajad need,mis nad peaksid olema. Siis märkad ühtäkki, et elu läheb tõepoolest mingi suure targa plaani järgi.
Mu elu on vist praegu just sellises hetkes, kus mitmed erinevad niidiotsad lõpuks kokku saavad. Nüüd ma mõistan nii mõndagi segast juhtumit ja elu keerdkäiku. Ja ma olen rahul. :)

Veel parem on muidugi see, et ma tean, et see pole kõik. See pole mitte lõpp- vaid alguspunkt. Mind ootab veel palju avastamata radu. Meel on hea.

Tore on ka see, et asjad hakkavad vaikselt laabuma. Vähemalt näib sedasi. Harjun keelega ja riigiga, tunnen inimesi nüüd ka nimepidi. Elamisluba on passis ja töökoht maksuametis registreeritud. Armastus on ja lootus ka. Lootus tulevikule, mis on kergem ja õnnelikum.

Uus kodu on mul ka. Armas korter Trollikapuutsis nagu nad seda paika siin nimetavad. Lõpuks on mul oma köök,mida ma ei pea naabritega jagama. Ma nimelt avastasin, et mulle ei meeldi süüa teha, kui keegi võõras vaatab. Loodan, et õnnestub ka mööbel varuda, siis on hubasem.
Kodu kaunistamise suhtes leidsin ma eile midagi imevahvat. Ma teadsin enne ka, et mu tädi oskab hästi joonistada, aga nüüd nägin,et ta on ju lausa lausa tõeline kunstnik. Ma loodan sinult pilti saada, kallis tädi Katrin, nii et oled hoiatatud. :D Andekad inimesed teevad meele heaks. Ja eks see anne ongi perekonnas, sest mu tädipoeg on ka paras kunstimees. On ikka vedu inimestel.

Novat,nüüd ma teen endale teed,krõbistan paar piparkooki ja poen mõnusasti tudule. Kolimiseni on jäänud ainult kaks päeva.

Eesti külaline oli väga tore. :) Meil oli koos lõbus ning õhk pakatas eestilikkusest. :D
Aga jah,kuna kõik head asjad saavad ruttu otsa,sai seegi aeg peagi läbi. Eelmine nädal oli üks suur töötegemine. Polegi nii kõvasti tööd teinud siin,iga päev peaaegu üle aja. Loodetavasti on see hea,et sai ette töötatud,siis pole kolimise tõttu nii suurt muret,kui peab mõned vabad päevad võtma.
Japp,ma kolin. :) Kaks nädalat veel siin suures linnas,siis sean end sisse mõnusas väikeses Trollhättanis. Väikeses Rootsi mõistes,sest seal on ikka vähemalt kaks ülikooli,kaubanduskeskus ja palju muud. Oma kena VAP kogudus ka,mis oma liikmete arvu ja olemise poolest Eesti oma meenutab. Nii et kodune tunne on seal. :) Üldse on see ilus roheline linn oma biogaasibusside, parkide, jõe ning palju muu toredaga. Ma usun,et seal on hea elada. :)
Eile käisin koos Alexiga IKEAs mööblit uudistamas. See oli hästi lahe,sest valik oli superhea,hinnad normaalsed ning üldse oli tore kodu planeerida. Hea oli tõdeda,et eelnevalt internetis välja valitud mööbel osutus päris elus veel paremaks. Nii et kui kõik hästi läheb,saan suure voodi, madratsi, diivani, diivanilaua ja telekalaua kuskil viie tuhande krooniga kätte. Ilus ja hea,tundub ka vastupidav. Eks see ole ju tuntud Rootsi kaup ka. ;)
Muidu sai ka 55 krooni eest seal ühe korraliku jõuluprae kartulite, üliheade lihapallide ja pohlamoosiga. Nämm-nämm.
Üldse on jõulud siin alanud. Tänavad on tulukesi täis, kuused on poodides ja kõlab jõulumuusikat. Lisaks on õhus piparkookide ja kaneeli hõngu. Mõnus. :) Lumi võiks nüüd ka maha tulla,aga eks siin "lõunas" läheb sellega veel aega.

Okei,see oli vist kõige pikem paus mu sissekannetes. Kui lühidalt kokku võtta,siis Eesti-reisi teine pool oli samuti super. Sain kõik asjaajamised tehtud, vajalikud asjad ostetud ja nägin paljusid kalleid inimesi. Kahjuks mitte kõiki,nii et siinkohal tervitan Katit,Taavit,Carmenit,Dellat,Kadi,Riini,Mirelli,Enet ja paljusid teisi. Lihtsalt ajast jäi puudu. Järgmisel korral siis kohtume topelt! ;D
Huvitav oli täheldada,kuidas eesti toit maitseb teistmoodi ja kui harjumatuna tunduvad trollibussid. Naljakad Nõukogude ajast pärit majad olid tuttavad,aga samas ka võõrad. Kergendust pakkus võime kõigest aru saada, nii et asutustes enda selgeks tegemine ei võtnud mingit vaeva. :)
Perega koos olla oli super. Ma olin hakanud igatsema neid vaikseid õhtuid,kui koos telekat vaatasime ja juttu ajasime. Tunnen puudust jalutuskäikudest ja naljajuttudest. Aga mul on hea meel, et ma ei ela teist kellestki liiga kaugel. Tund ja viisteist minutit sõitu ei ole just eriti palju.
Pealegi,ma armastan Rootsit. Neid mägesid,rohelust, neid lugematuid kohvikuid,poode ja parke, rõõmsaid inimesi ja seda vabadusetunnet. Kuigi Eestits oli üli-ülihea olla,oli mul Landvetterisse tagasi jõudes ikkagi tunne,et olen nüüd koju jõudnud. Ma loodan,et see tunne jätkub,sest olen just ennast siin sisse elama hakanud. Isegi elamisluba ja pangakonto on nüüd olemas. Peaaegu nagu kodanik juba. :)
Nüüd olen ma töötanud ja niisama kodus olnud. Käisime Alexiga pizzat söömas ja niisama poodides ning vaatasime filme. Käisin isegi tööintervjuul ja peaaegu saingi tööd,alles viimasel hetkel tuli välja,et see töötaja,kelle asemele ma pidin minema,otsustas ümber ja tuli tööle tagasi. Nii et mässan siis oma Scandicuga edasi.
Nüüd lähen siis pikali,homme tuleb mulle tore külaline Eestist! :)

Eestis

Lõpuks lõpuks olengi jälle kodumaal! Ootasin seda nii kaua ja tööl olles muudkui kujutasin ette,kuidas võtan oma kohrvi ja asun lennujaama poole teele. Ning nüüd olengi siin!
Tulek oli üks suur ja hirmus seiklus,sest jäin lennujaama bussist maha- ma olin õigel ajal kohal,aga teade,et sularahas maksta ei saa,oli alles bussi sees! Nagu eriti tobe koht,kuhu selline teade panna... Nii et ma siis läksin terminali tagasi,ostsin pileti ja siis nägin,et buss sõitis juba minema. Asusin siis järgmist ootama,ise teades,et see jõuab lennujaama täpselt pool tundi enne mu lendu. Aga check-in pannakse just siis kinni. :P Nii ma siis närvitsesin ja palvetasin terve tee bussis. Mõnikord sattus ette mingi eriti aeglane veoauto ja see oli hästi "vahva". Kuid lennujaama ma jõudsin ja jooksuga leidsin ka õige kassa üles. Viimase reisijana võeti mind siiski vastu. Mu pagas toimetati ka omaette kohale,valvsa töötaja pilgu all ja puha. ;D
Ja peagi olingi Eestimaa lamedal pinnal! Pere tuli vastu,lausa lilleke oli kaasas. Kodus sõin kartulisalatit, kohukest ja issi tehtud torti. Ehk siis neid toite,mida olin kolm kuud igatsenud. Ka vanaema tuli külla. Nii armas. :) Õhtul aga vaatasime kinolinalt mälestusi Rootsi reisist.

Eile käisin pangas infot kogumas ja emaga poodides. Vaatasin selle uue Solarise ka ära. Ning sain Avega kokku,et juua üks mõnus kruusitäis kakaod nind veidi vaikset juttu puhuda. Hästi hea oli. :)

Täna käisin lõpuks taas Eestis kirikus,mis oli ülimalt tore! Siinne kogudus on ju ikka mu esimene ja kõige armsam. Nii-nii hea oli vanu sõpru ja tuttavaid kohata. Super-vuper. Ja palju uusi liikmeid ka,mis on eriti hea! :)
Nüüd käisin ka vanaema-vanaisa juures,jagasin muljeid ja kogemusi ning kuulasin Eesti-jutte. Ahjaa,valimas käisin ka. Ikka kodanik ju. Mis sest,et see oli eriti kummaline valimine. Mul polnud aimugi,keda sinna kirjutada,nii et valisin silmad kinni numbri,mis seisis ühe tundmatu erakonna nimekirjas ja panin selle oma sedelikesele. Mis seal ikka. Vähemalt ei valinud ma ninasarvikut ega oravat. Mis teha,ei meeldi mulle see poripritsimine.

Kui ma mõtlen tagasi sellele aastale,on see mu noore elu kõige meeletum ja kirjum aeg. Nii tohutult palju on juhtunud ja muutunud,et silme eest võtab lausa kirjuks. Peaaegu iga päev on kaasa toonud uusi elamusi,kogemusi,raskusi ja õnnistusi. Sel aastal algas mu suhe A-ga, käisin esimest korda Göteborgis, sooritasin gümnaasiumi lõpueksamid, lõpetasin kooli, õppisin rootsi keelt, kolisin Göteborgi, astusin A ja minu suhtes uuele ja erilisemale tasandile, sain oma esimese töö, kannatasin palju ja rõõmustasin palju ning palju palju muud. Ka paar möödunud päeva olid täidetud mitmete emotsioonide ja üritustega. Olen käinud tööl ja sõitnud mitmeid kordi rongiga,käies Göteborgi-Trollhättani vahet. Korraldasime A-ga võrratu privaatpeo spagettide, jäätise ning filmidega. Vaatasime armast muusikali Göteborgi Västra Frölunda kirikuhoones. Osalesime (minu elus esimest korda) vaiakonverentsil,kus oli kohal üle tuhande inimese. Sõin kodus, A juures, Korv Kioskis (Korv on vorst ja kiosk on kiosk :D ) ning Subways. Veetsime toredat aega noorte vallaliste pereõhtul Instituudis. Arendasin rootsi keele oskuseid, vaatasin telerit, lugesin ja valmistusin juba sel nädalal toimuvaks Eestisse sõiduks. Huh. :D Täna oli esimene päev, mil sain lihtsalt puhata. Mis sest,et käisin ikka ju poes,pesin ning triikisin pesu ning uurisin migreerumisega seotud asju. Suur puhkepäev on ikka. Mitte et poleks ülimalt hea puhata just headest asjadest. Sest kõik on olnud ju põnev ja lõbus,eriti kuna oleme viimasel ajal päris tihti A-ga kokku saanud. :)

Reedel Eestisse,uskumatu! Eesti keel ümberringi, kohupiim, must leib, Prisma, tänavajoodikud, niiskus, kama ja muidugi pere ning sõbrad!!! :)

Jejee! Olen praegu rõõmus,sest:

*Ees on kaks vaba päeva
*Homme algab üldkonverents
*Ostsin täna palju süüa,aga ei maksnudki eriti palju
*Ma jõin täna pärast kahte kuud viimaks ometi kakaod
*Ma sain mõnusalt tududa kaks tundi
*Mul on usku,lootust ja armastust
*Mul on Rootsi isikunumber
*Mul on lennukipiletid Eestisse!

Suurim Armastus

Näen nüüd,kuidas kõik need suured tehtud vead ja raskused,millest ma olen läbi tulnud, on kasvatanud mu mõistmist ja armastust Kristuse ohverdusse. Taipasin täna hommikul, kui imeline see on,et isegi nüüd veel,kui ma olen eksinud nii palju ja nii tihti,on mul ikka veel võimalus kõigest halvast vabaks saada. Et Jeesus on tõepoolest minu eest kõik ära kannatanud. Just nimelt, kõik. See arusaam oli nii rabav,sest ma polnud vist kunagi tõeliselt tunnetanud seda,kui tohutult palju Ta meie heaks on teinud. Ilmselt jääb mul ka praegu mõistmisest väga suur osa puudu, aga ma olen tulnud tarkusele lähemale. Mõeldes kõigele,mida olen valesti teinud,korduvalt eksides ja patustadest,meenutades kõiki oma muresid ja pisaraid, kasvab mu armastus Kristusesse meeletult. Ta on KÕIK enda peale võtnud. Ta on vabatahtlikult tulnud siia maailma,et tunda valu ja surma. Minu pärast. Et mina,nii nõrk ja rumal,võiksin taas koos Temaga ja meie Igavese Isaga elada. Ta armastab mind ja kõiki meid ning mu süda on täis tänutunnet.

Täna hommikul tööle sõites jõudis mulle uue hooga kohale,et ohhh,ma olen Rootsis! Kohaga harjudes ju enam kõike imelist ja vahvat ei märka. Nüüd avasin jälle oma avastamishimulised silmad ja rõõmu oli palju. Isegi tööpäev läks nagu lepase reega,kui vana Eestimaist väljendit kasutada. Kõik need tunnid täis voodipesuhunnikuid,veepritsmeid ja küürimist-nühkimist ei olnud üldse nii rasked kui tavaliselt ja õige pea ootasin ma bussi,et see mind koduteele viiks. Hea. :)

Kodus oli ka tore. Eile õhtul küpsetatud õunakook ootas mind ja terve tuba oli täis mõnusat hõngu. Sõin ja puhkasin ning nüüd ootab ees veel midagi vahvat- pereõhtu ühes teiste Göteborgi noortega. Ma armastan seda Instituudihoonet,veel kunagi pole see mind alt vedanud. Alati saan ma sealt eriti hea doosi rõõmsaid emotsioone. :)

Huvitav on jälgida,kuidas mu elu on ehtne Ameerika mägi. Ühel hetkel olen ma õnnelik ja rahul,olles julgelt kõrgustesse pürgimas. Järgmisel hetkel toob langus endaga kaasa nii suure masenduse nagu ma senini veel kunagi kogenud polnud. Ja vahel tundub lihtsalt ülevalt vaadates järgnev langus hirmsam kui see tõeliselt on. Mõnikord tahaks lõpuks sirgele jõuda,sest see pidev üles-alla raputamine on kurnav. Siiski,alati otse sõites ei märkagi,kui kaunis on taevas ja kui lõbusalt paistavad kõik need pisikesed hooned ja inimesed,kes seal all maa peal on.

Lõpuks on Internet tagasi! Mitu päeva oli see Göteborgist kadunud ja ma nägin,kui sõltuv ma sellest tehinkaimest tegelikult olen. Kõik seisis,nii suhtlemine,tööotsimine kui vajalike toimetuste-uuringute tegemine. Aga ta on tagasi! :D
Ma olen täna pärast tööd ja mitut ametlikku asjaajamist üsna väsinud,nii et ei kirjuta pikalt. Kokkuvõttes võib öelda,et olen töötanud,muretsenud,rõõmustanud ja teinud palju keerulisi asju ühes paljude toredate asjadega. Sain lõpuks üle hulga aja taas kinno, käisin väljas söömas, veetsin aega kirikus ning instituudis ja veel palju muud. Elu on ilus, hirmus, kiire, aeglane ja ütlemata kirju.

Igal hommikul ma valan rõõmu- ja igal õhtul kurbuspisaraid.

Kui eelmist nädalat võib kokku võtta sõnaga Lootusetus (ühel hetkel tekkis lihtsalt tunne,et mida ma ometi teen siin,ise alles 19,vajalike kogemuste ja keeleoskuseta,võõral maal,kus kohalikelgi tööd pole), siis käimasoleva nädala kindel märksõna on Edu.
Juba esmaspäeva hommik algas sellega,et võtsin julguse kokku ja käisin elu esimesel töövestlusel. Rootsikeelsel. Ja mind võeti vastu! Kuigi ma vajan veel vähemalt ühte tööd,et endale kena rootsi isikunumbrit soetada,on vähemalt seegi juba saavutus. Lootust andis igatahes.
Esmaspäev jätkus mu isa sünnipäevaga,millest võtsin osa Skype´i vahendusel. Hea oli perekonda ja vanavanemaid näha ja korralikku eesti keelt kuulda. :)
Eile võtsin ette teekonna Instituuti,mis asub kesklinnas. Jalgsi. Jalutuskäik võttis veidi rohkem kui tund,päike paistis ja oli mõnusalt soe. Lisaks hoidsin kokku trammiraha,sest minu Fritidskort,ehk vabaajakaart kehtib argipäevadel alles pärast kella nelja. Kuna ma olen Rootsis igale poole ainult trammiga sõitnud ja head-paremat söönud,tuli see väike füüsiline tegevus kindlasti kasuks. ;)
Eile läksin ka siin esimest korda rootsi keele kursusteloe,mis oli natuke rohkem algajatele mõeldud,aga tore ikka.
Kõige parem eilse juures oli muidugi see,et meil ikka oli võimalus A-ga kokku saada. Kummaline,me olime koos ju pühapäeval,aga oli selline tunne nagu me poles vähemalt kuu aega näinud. Trammiga Centralstationi sõites oli sees ootusärevus ja kannatamatus,justkui oleksin äsja armunud. Võib-olla olingi,saanud lahti masenduse aegadest,tärkas minus ka uus armastus. Hea-hea-hea! :)

Mõni Julgustav Mõte

Meie valikud näitavad,kes me oleme,mitte meie võimed.
-J.K.Rowling

It is the task that is never started that takes the longest.
-J.R.R.Tolkien

Tuulevaikne meri ei tee kellestki osavat meremeest.
-Inglise vanasõna

Kalliskivi ei saa poleerida ilma hõõrumiseta ega inimest paremaks teha ilma katsumusteta.
-Kong Fuzi

Mil iganes sa kukud,võta tõustes alati midagi üles.
-O.Avery

Ma nutsin,sest mul polnud jalatseid,kuni nägin meest,kellel polnud jalgu.
-Pärsia mõttetera

Heida Issanda peale oma koorem, ja Tema hoolitseb sinu eest;Ta ei lase iialgi kõikuda õiget.
-Psalmid

Minu arvates on nii,et kui sa tahad näha vikerkaart,siis pead leppima vihmaga.
-D. Parton

Mõned inimesed jalutavad vihma käes. Teised saavad lihtsalt märjaks.
-R. Miller

Öö kõige pimedam hetk saabub vahetult enne päikesetõusu.
-P.Coelho

Naerata,ja sa leiad sõpru; mossita,ja sa saad kortsud.
-G.Eliot

Tuhande miili pikkune teekond algab ühestainsast sammust.
-Hiina vanasõna

Püüdke saada mitte edukaks,vaid pigem väärtuslikuks inimeseks.
-A.Einstein

Many of the great achievements of the world were accomplished by tired and discouraged men who kept on working.
-Tundmatu

Sügis ja Sünnipäev

Kui ma alles hiljuti vaid imestasin, kui eestlaste blogidest-msn´i juttudest lugesin,et sügis on juba käes,siis nüüd pean kahjuks sellega nõustuma. Jalutasin A-ga ühel õhtul Skärhamnist pisut väljas põldude ja kaljude keskel ning taevas tõmbus pilve ja kõik oli äkki sünge ja hämar. Õhus oli tunda niiskust ja seda sügisest rõskust ja ähvardavad pilved pea kohal teatasid,et ongi käes tormide aeg. Lõpuks sõitsin ma üleeile Centralstationist trammiga koju ja ühes peatuses näis kõik äkki aeglustuvat. Ma vaatasin aknast välja ning nägin vihma,mis inimesi varju alla ajas ning kuldseks värvunud puid,mille lehti tuul laiali puistas. Siis oli korraks selline magus valu sees,et alles on ju augusti lõpp! Aga kuigi on kurb,et suvi on läbi,ootab miski minus ka põnevusega järgmist aastaaega. Ma ei tea ju,milline see siin Rootsis välja näeb. :)

Eile sain ma endalegi ootamatult 19 aastaseks. Oli nii armas päev,kuigi ma polnud lootnudki midagi erilist,sest tean siin ju ikka päris väheseid inimesi. Siiski algas juba hommik sellega,et leidsin Orkutist ja Facebookist enneolematu hulga õnnitlusi,lisaks mitu e-maili,postkaardi vanaemalt ja mitu armast telefonikõne. Siis toimetasin natuke igapäevaste asjadega ning lõpuks sõitsin koos kalliga Skärhamni,kus D-d olid mulle lausa kaks torti meisterdanud! Need olid ülihead ning lahe oli kuulda ka rootsikeelset sünnipäevalaulu.
Ning täna,olles tulnud tagasi Götesse ja viibinud tohutult lahedal Abiühingu üritusel,mille puhul me istusime Kristuse ajastu stiilis ruumis,kuulasime õpetust,millest ma hämmastaval kombel aru sain ning sõime head ja paremat, tulin ma koju koos lillekimbuga ning hea tujuga. Mu tänahommikune meeleheide oli kui käega pühitud. :) Lisaks ootas mind kodus kaks külalist- kaks tohutu suur ämblikku. Kuid ma juhatasin nad siiski lahkelt välja,sest oli juba hilja. ;)
Ema ütles täna ka,et ma võin oodata varsti salapärast pakikest,millel Eesti silt peal,nii et ootan!

Põhjus,miks ma viimasel ajal olen nii vaikne olnud on,et mul justkui polegi midagi öelda ja samas on nii palju,mis on juhtunud. Eks selline see esimene kuu teises riigis ole. Ikka töö otsimine, uute paikade avastamine, õhku täitev armastus ja suvine rõõm südames. Vahepeal masendus ka,sest on tunne,et olen ühtäkki nii rumalaks jäänud,et lausa jube. Ei saa midagi aru,mis ümberringi toimub ja kõik oskused oleks ka nagu kadunud. Õudne. :D

Samas ei kujuta ma ette,et oleksin kusagil mujal. Ma olen viimasel ajal tundnud emotsioone,mis varem eksisteerisid vaid lapsepõlvemälestustes. Ilmselt on see avastamisrõõm,mis on segunenud vanade heade asjade mäletamisega. Justkui oleksin ma Eestist selle kõige parema kaasa võtnud ja siia laiali laotanud.

Päris pikk vahe on nüüd sisse jäänud. Mind lihtsalt polnud eelmisel nädalal peaaegu üldse kodus,tegelikult magasin seal kaks ööd ja olin kohal poolteist päeva. :D Elan hetkel hoopis ühes oma lemmikkohas Skärhamnis,õpin tasapisi rootsi keelest aru saama ja naudin D-de seltskonda. Tundsin natuke kehvasti ennast vahepeal,sest ma suht elan juba siin,söön nende toitu,elan nende katuse all ja ise ei paku midagi vastu. Aga kui ma juba tükk aega põdenud olin,sai A mõõt suht täis,ja kuna ma ei tahtnud tüli norida,siis nojah...siin ma nüüd elan siis. :D
Vahepeal oleme vaadanud mitmeid filme,käinud poes (sain lõpuks endale tossud- ma unustasin enda omad vanemate autosse ja nii on need nüüd tagasi Eestis), tegelenud natuke (üldse mitte nii palju kui peaks :P ) töö otsimisega,käinud kirikus,sõitnud bussi-trammiga, söönud head-paremat, mänginud arvutimänge,ujunud (niii hea! soolane soe meri!), päevitanud,jalutanud, söönud sadamakohvikus imehea rootsipärast jäätist ja ühesõnaga, puhanud ülihästi. :)
Et täna on päike pilve taga,on kiusatus randa/sadamasse minna väiksem,nii et ma peaks end tõesti töö otsimisele pühendama. Nii et ma lähengi nüüd. Hej då!

Rahu

Ma pean tunnistama,et kuigi Rootsis olemine on superlahe ja on niiiiii äge,et ma lõpuks saan siin olla, ei ole ma kogu aeg õnnest särav. Viimaste päevade õhtud on olnud küllaltki nukrad. Ma pole harjunud üksi olema ja teadmatus tulevase suhtes võib mõnikord küllaltki raske koorem olla. Mure ja hirm ei jäänud Eestisse,pigem said nad jõudu juurde nüüd,kus ma tõesti peangi kõigega toime tulema.
Ma ei taha siit ära,aga ma tahaks kindlust ja mingisugustki märki või juhatust,mis aitaks mul otsustada ja mõista.

Täna õhtul,olles puhanud ja jalutanud ilmselt kõige kaunimas paigas,mida ma tean,istusin ma ja tegelesin arvutis oma asjadega,ikka muremõtted peas. Siis sattusin lehele,kus hakkas mängima vaikne rahulik vaimne muusika. Ma lõpetasin oma kirjutamised ja istusin mõnda aega vaikides. Siis võtsin riiulist raamatu Jesus the Christ,mida polnud veel lugeda jõudnud ja hakkasin seda lugema.
Minusse tulvas taas tohutu rahu ja kindlus. Mind oleks nagu maast üles tõstetud ja õrnalt jalule aidatud. Ma polnud seda nii kaua tundnud...
Ma tõesti tean,et Kristus elab. Ma tunnen seda jälle nii tugevalt. Ja ma olen õnnelik. Ja mis kõige tähtsam,minus on rahu ja armastus. Tänan Sind,Isa ja tänan Sind,Jeesus. Ma olen tagasi koduteel.

Unes või Ilmsi?

Täna oli küll selline tunne,et tahaks karjuda,sest kõik oli liiga ilus,et tõsi olla. Ma hakkan juba kartma,et siin kuskil peab ikka mingi konks olema,üks koht ei saa ju nii imelahe olla.

Neli päeva omaette elu on nüüd möödunud. Aeg läheb siin rahulikult,pika sammuga,aga rõõmsalt. Isegi äikesevihmas on tunda päikest.
Mis ma teinud olen-maganud päris palju. Olen ikka veel tõbine oma kauem kui nädal kestnud kurguvaluga ja eile õhtul tõusnud palavikuga. Nüüd on palavik vist taas all (ma loodan),aga kergelt uimane olen ikka. Aga mu söögiisu on tagasi,mis on hea näitaja. :)
Lisaks unine olemisele olen tegelenud CV koostamisega (hullumeelne ettevõtmine,kui arvestada,et pidin seda rootsi keeles tegema),rääkinud paljude eestlastega,võtnud ka ühendust Göteborgi Eesti Organisatsiooniga,koristanud,teinud süüa,käinud poes,jalutanud,lugenud,vaadanud Rootsi TV-d.
Täna käisid A ja tema õde C siin. Vaatasime algatuseks TopGeari,siis valmistas A maailma kõige maitsvamad spagetid ja mina nikerdasin õunakooki. Kõht sai VÄGA täis. :D Lisaks polnud ma A-d esmaspäevast saadik näinud,nii et oli imehea temaga jälle koos olla. Mis sest,et kogu aeg masendas mind teadmine,et ta läheb jälle ära,et olla minust 70km kaugusel,ja seda jälle mitmeks päevaks. Ma ei tea varsti,kui kaua ma sellise asjaga toime tulen enam...Aga eks ma pean,mis mul üle jääb? :P
Mis siis veel...homme peaks igaks-juhuks ülikooli asju uurima,tööportaalidesse oma CV-d sisestama ja ma ei teagi..terveks saama. Ahjaa,majaomanik tuleb ka homme (kui ta just juba pole kodus,sest ma kuulsin pea kohalt kummalist kriiksumist nagu keegi kõnniks seal...hmm).

Olgu siis,kirjutamiseni!

Olek II

Nii põnevat elu polegi mul vist kunagi olnud. Üks vägev asi teise otsa ja veelgi enam. :D
Laupäeval käisime siis D-de juures,enne üritasime poodi leida ja shoppasime(sõna "üritasime" selgituseks,et ma ei soovita kellelgi Göteborgi autoga tulla,sest siin ei saa mitte ükski tont ka aru,kuhu,mismoodi ja miks sõitma peab. Me tegime nädalavahetusega Götele oma sada ringi peale).
D-de juures oli tohutult armas ja kodune. Nad on niiii toredad inimesed! Äge oli näha ka,kuidas A ja minu vanemad omavahel tutusid ja sõbrunesid tänu Wee bowlingule ning golfile. :D Tjörn on jätkuvalt maine paradiis,eriti nüüd suvel,kus on soe,roheline ja noh,suvine. Need pisikesed puumajad,kitsad tänavad,purjesadam,meri,kaljud...täpselt nagu Lindgreni raamatud. Võrratu. Kusjuures,kuigi saar on päris suur,ei ole seal ühtegi politseinikut(välja arvatud rannavalve).
Eile tulime siis D-de juurest tagasi ja läksime otsejoones Lisebergi lõbustusparki. Nagu tõsiselt lõbus oli! :D Saime kisada,raputada ja märjaks saada. Lisaks veel Burgerkingis süüa. Pluss need vaated Göteborgile...Ja muidugi oma pere ja A-ga koos olemine...Mida veel tahta võiks? :)

Täna asus pere taas koduteele. Viissada kilomeetrit Stockholmi tagasi ning siis laevaga 16 tundi. Uuh. Edu neile,loodan,et kõik sujub.
Mina koristasin ja panin asjad korralikult ära. Varsti teen pilte kah,siis on näha,mismoodi ma siin pesitsen. :) Peagi tuleb A,siis me lähme ostame mulle veel vajalikke asju ning osaleme ka noorte pereõhtul Instituudi hoones. Mmmmõõõnnnuuus!

Olek

Kui me olime end mu toas enam-vähem sisse seadnud,asusime mu kodu ümbrust avastama. Super lihtsalt,mis majad ja aiad siin on! Huvitav on see ka,et kuigi Göte on Rootsi suuruselt teine linn,ei jää siin üldse suure linna tunnet. Nagu oleks väike armas maalinn. Mõnus.
Jalutasime kõigepealt poodi,seejärel Slottsskogsparkenisse,mis on suur suur lossipark. Seal asub tasuta loomaaed(kitsede,põtrade,hobuste,mitmete lindude,pingviinide,hüljeste ja muude elukatega ja ka lasteloomaaiaga), spordiväljakud,purskkaevud,tiigid,vaateplatvormid ja pisikesed kohvikud/jäätisekioskid. Rootsi graniitkaljude-metsadega maastik mängib oma rolli kõige kaunimaks muutmisel. Imeilus!
Õhtul,kui olime kohalikust türklaste pizzeriast hiiglasliku pizza ostnud ja selle ära söönud,jätkasime jalutamist. Seekord võtsime suuna teisele poole maja,nii et me sattusime ülisuurele kalmistule. Siinsed kalmistud on nagu ehtsad pargid,mitte sellised sünged töötegemise kohad nagu seda on Eesti surnuaiad. Kõik on parimas korras,hoitud ja kena. Kalmistu on siin mõtiskluste ja esivanematega koos olemise koht,mitte üks suur tüütav riisumise-umbrohu kitkumise kohustus nagu seda surnuaed tihti eestlaste jaoks on. Armas. Mis mulle veel huvitav tundus on see,et hauakividel on tihti võimalik näha linnukesi istumas. Kui lähemalt uurida,siis need polegi päris linnud,on hoopis portselanist või millestki sellisest. Aga seda on nii ilus vaadata. :)
Novott,ja kui olime oma jalutamised teinud,tulime koju tagasi ja üsna pea magasime kõik sügavat und pärast eilset rahutut ööd.

P.S

Muide,kuna siia piltide laadimine võtab ilmatuma kaua aega,siis panen fotod hoopis Facebooki üles. :)

Minek

Viimasteks ettevalmistusteks kodumaal olid siis R-ga kokku saamine,vanaema-vanaisa külastamine ja autosse kohvrite-kastide toppimine. Ning siis võtsimegi suuna sadama poole! Teel sõime veel tüüpilist Statoili einet.
Laev väljus Tallinna sadamast kell 18.00 ning võttiski suuna Stockholmi. Öösel vaatasime show-etendust ja ma üritasin ennast ravida,sest nagu alati,oli mu ajastus lihtsalt suurepärane- mu kurk pole mitte kunagi nii paistes olnud. Mulle oli põhimõtteliselt alles jäänud ainult üks pisike auguke,mille kaudu maitsetuks muutunud toitu neelata. Vahva. Öösel pihustasin endale pool pudelit Hexorali kurku ja hommikul käisin laevaarsti juures. Ehtne meremees,tumesinise mundri ja habemega oli. Hästi sõbralik ja tore. :) Andis mingi tableti.
Rootsis algas kogu asi seiklusega. Me asutasime ennast rõõmsalt E4 maanteele,mis pidi meid kenasti Göteborgi viima,aga ühel hetkel jõudis meile kohale,et me läheme vales suunas. Õige maante,aga valetpidi sõitsime. Ehk siis me avastasime äkki,et oleme möödunud Uppsalast,mis on nagu totaalselt vale koht,kui tahad Göteborgi minna. Üle saja kilomeetri lihtsalt metsa nagu. :D Aga ega midagi,tegime peatuse,sõime ning asusime tagasiteele. Muide,siin on maanteede ääres iga natukese aja tagant peatuskohad laudada ja vetsumajadega,kus on soe vesi sees isegi (juhul,kui keegi ei tea,nagu mina ei teadnud ;) ).
Uppsala ise on armas linn,ühes pisikeses juuksurisalongis küsisime teed ja ja meid juhatati sõbralikult Stocki poole tagasi. Sealt saime juba õigetpidi E4-le ning sõit Göteborgi poole võis alata.
Tee peal nägime silti,mis juhatas mingisuguse lossi juurde. Otsustasime,et kui juba Rootsis olla, siis ikka lossid ja järele vaadata-ikkagi kuningriik. Väga väga hea elamus oli! Mul hetkel ei tule lossi nimi meelde,aga hiljem ehk ütlen,mis koht see oli. Imeilus aed,isegi loomad ja põllud olid,nii nagu vanasti. See on üks suur järv,ümber mille on hästi palju losse ehitatud. Niisiis me läksimegi kohe ka järgmist lossi vaatama,mis oli hoopis teistsugune kui esimene,aga ikka väga äge. Nagu mõnest vanaaegsest õudusfilmist pärit. ;D
Lossid vaadatud,sõitsime (mõnikord puhkepeatusi tehes) üha edasi,oli ju vaja 500km ühe õhtupoolikuga katta. Aga seda me päris ei jõudnudki,sest kõik olid kuskil 150km enne Götet omadega nii läbi,et otsustasime ööbima jääda. Et lähim kämping oli juba kinni ja hotell liiga kallis, magasin mina vennaga autos ja ema-isa telgis. Veits kitsas oli,aga vähemalt sai magada.

Järgmisel päeval,see on reedel,jätkasime oma teed. Tegime väikese hommikusöögipeatuse ühes bensukas ja kui siis edasi jõudsime,hakkas maastik üha mägisemaks ja ägedamaks muutuma. Järved,mäed,metsad,tunnelid-kõik see oli nii lahe,samas nii kodune. :)

Kui Göteborgi jõudmine oli saavutus,siis õige tänava leidmine oli samuti paras kunsttükk. Tiirutasime vist mitu head ringi ümber linna,enne kui õige teeotsa kätte leidsime. Sealt edasi läks juba libedalt ja õige pea vaatas mulle vastu mu kodutänav ja mu enda pisike toake. :)

Noniiii

Asjad on nüüd kõikidel meil Muldadel koos ja minekuvalmis. Ma ei kujuta ette,mismoodi me autosse ära mahume,sest meil on mingi sada kotti pluss veel ühised toidukotid,telk, magamiskotid ja mis iganes veel. Aaaga noh,loodame,et mahume. Lõpuks olen ma ka kaheksakesi pisikeses autos olnud,pluss igal sõitjal kaks suurt kotti. :D
Igatahes,kallis R tuleb täna veel külla,siis lähen ütlen vanaemale-vanaisale nägemiseni (või peaksin ütlema hoopis: Vi ses!). Ja siis poole viieks sadamasse och laeva.

Killuke nädalavahetust

Nukralt ilus pluss pakkimismaraton

Nädalavahetust pole võimalik sõnadega kirjeldada. See oli ületamatu kogemus. Ma tundsin kõike: kurbust,õnne,tohutut rahu ja hingematvat joovastust. Ma olin meeleheitel ja ootusi ning lootusi täis. Ja ma armastan.
Mis ma tegin? Olin koos A-ga. Kogu aeg,nii palju kui võimalik pärast nelja rasket kuud. Ja kõige parem oli pühapäev,mis oli kõigest kõige raputavam. Kirik oli liigutav,kurb ja ääretult armas ning ilus. Meie kogudus on tõesti mu teine pere,ma justkui oleks ma neid alati tundnud,kuigi möödas on vaid aasta. Seal on lihtsalt nii nii palju kalleid inimesi,armsaid mälestusi,võrratuid kogemusi. Kaks ilmselt kõige liigutavamat hetke olid sakramendikoosoleku lõpulaul,mis mind tegelikult isegi nutma pani ning Noorte Naiste kingitus,mis oli võibolla kõige armsam ja hoolivam asi,mis ma kunagi saanud olen. Tõesti,ma olen niiiiiiiiiiii tänulik! Te olete mulle kõik tohutult kallid!

Aga nagu peaagu iga asi,kahjuks ka hea asi,jõuab kord lõpule,nii sai läbi ka minu underbar nädalavahetus. Nüüd on mu hing täis veelgi suuremat igatsust, kahetsust, rõõmuärevat ootust ja mida kõike veel. Vat sellepärast ma nii kahtlaste postituse tegingi. Nii ülevoolavalt tundelise,ma mõtlen.

Muidu täna terve õhtupooliku ma pakkisin asju. Nüüd on mu esmavajalikud asjad kõik koos. Natuke on vist isegi ebavajalikku. Aga kolmapäevaks olen ma nüüd valmis!

Mitte ei mõista

Põhimõtteliselt nädal on jäänud päevani,mil ma pühin jalgadelt Eesti tänavate suvetolmu ja alustan uutmoodi elu. Kui kummaline. Aga see arusaam valitseb vaid mu mõtetes. Tegelikult pole see teadmine tõeliselt kohale jõudnud. Võib-olla siis jõuab,kui ma laevas olles kaugenevale Eestile vaatan. Või kui ma oma uue kodu uksest sisse astun. Või kui mu perekond tagasi kodumaale sõidab. Või jõuab see alles siis kohale,kui ma juba paar kuud Oxhagsgatanil elanud olen. Või siis ei jõuagi mulle see teadmine kunagi pärale.
Eks ma saan varsti teada.
Viimased nädalad Eestis on olnud veidrad. Isegi ei tea täpselt miks. Võib-olla pidevalt kummitav mõte,et ei näe neid kohti nüüd tükk aega. Samas,ma peaksin ju siis sellest kõigest viimast võtma,aga ma nii ootan oma sõitu,et kogu aeg on rahutus hinges. Igavuse tunne on,isegi kui on nii palju teha ja nii paljudega kohtuda. Lisaks igatsen ma meeletult oma A-d,kuigi peaksin nautima oma perega koos olemist. Varsti on mul ju võimalus tahtmise korral kasvõi iga päev A-d näha. Aga mis teha,ikka ma istun igal võimalikul juhul arvutis ja ootan närviliselt,et ta juba tuleks,või räägin temaga Skype´s ja lähen igatsusest lõhki. Mnjah. Eks see käib asja juurde.

Aa,meelde tuli see ka,et tihti me ei taipagi,kuidas meie elus mängib tohtut rolli Jumal,saatus või ettemääratus,nimetage seda siis nii nagu soovite. Ma sain eile teada,et kui ma poleks viimasel hetkel oma uhkeid tulevikuplaane muutnud (veel hiljuti kahtlesin,kas see oli ikka õige tegu), oleks ma nüüd keerulises olukorras ja kardetavasti väga löödud. Ma olen lihtsalt nii tänulik,et mu teele saadeti keegi,kes pani mu mõtteid teises suunas liikuma. Huhh,napikas.

Valgus ja Varjud

Ma veendusin eile,et isegi turul on võimalik toredalt aega veeta. Käisime ema ja vennaga Nõmme turul ja tõesti,see täitis hinge sellise armsa koduse rõõmuga,mida ma pole juba ammu tundnud. Ilm oli ilus,lõhnad isuäratavad,inimesed sõbralikud ja toit hea. Kuulda oli isegi võõrkeeli,lisaks tuvide pehmetele häälitsustele,laste kilkamisele ja loomulikult ostjate-müüjate paljuhäälsele vestlusele. Mõnus.
Mõeldes,et kuidas teha lühikokkuvõtet möödunud päevadest,leian end keerulise olukorra eest. Nii palju väikeseid ja tähendusrikkaid asju on toimunud,aga ei oska neid kuidagi kirja panna. Erilisemad hetked olid ehk üks võrratumaid pühapäevi kirikus,endise misjonäri külaskäik, aktiivne skype´mine,ületulvav armastusetunne,poodlemine koos emaga,pidevad Rootsi-mõtted ja palju palju muud.
Just hetk tagasi olin veel tegelikult tuttavlikus segaduses ja masenduses. Ma ikka oskan tekitada mõtteid,mis mind tasakaalust välja viivad ja murepilved taas kohale kutsub. :P Aga nüüd ma lõpetasin teist korda Mormoni Raamatu. Moroni viimane peatükk täitis mind ootamatu rõõmu ja valgusega. Ausalt,see oli lausa füüsiline ja üldse mitte minust endast tingitud. Lihtsalt nii hea ja kerge hakkas. Selline lootus tulvas minusse tagasi,et seda on raske kirjeldada. Ja taas ma tean,et ma ei pea muretsema! Mul on igavesed abilised,kes mind armastavad alati ja kõiges. Lihtsalt...võrratu!

Ma tean,et ma olen seda juba niiii palju kordi öelnud,aga ma ei saa seda lihtsalt endas hoida: Suvi on parim!!! Isegi kui ma olen palaviku ja nõrkusega voodis,sest peakatteta mööda ilma ringi kõndimine otsustas mulle ilmselt päikesepiste tekitada. Ups. :D
Käisin eile vanalinnas,et seda ühele toredale Austraalia eestlasele näidata ja tutvustada. Hästi vahva oli,nägin lõpuks meie vabadusesamba ka ära. Lähedalt näeb see täitsa kena välja tegelikult, üldse mitte nii nagu telerist vaadatuna. :) Tegelikult hakkas see mulle isegi päris meeldima. Ja eks ma olin pärast Oleviste tornist vaate imetlemist üsna isamaalises meeleolus ka. Ma ei saa parata,suur osa Tallinnast on ikkagi minu meelest ülimalt ilus,rääkigu mõned, mida tahavad.

The End..

..is the Beginning.

Väga deep lause.

Igatahes. Kool on nüüd ametlikult LÄBI. Ei mingit tunnist tundi laua taga istumist,matemaatika, vene keele või bioloogia pähetuupimist,mitte mingisuguseid koduseid ülesandeid,referaate või muud sellesarnast enam. Kõik! Vähemalt aastaks. Aga ülikool on ikka ülim kool,nii et äkki pole see nii hull. Pealegi,mis ma ikka praegu selle üle oma pead vaevan. Elu on näidanud,et kõik,mida ma plaanin,läheb plaanipäraselt hoopis teistmoodi. Aga pareminigi kui olin arvata osanud. Nii et siis jah...

Lõpuaktus oli muidugi meie koolile omaselt kohmakas,aga ikkagi kuidagi armas. Pärast sai palju lilli ka ja kodus sõime. Lõpupidu oli...nojah..tore oli ju kõigiga viimast korda koos olla,aga õigest peomeeleolust jäi suur tükk puudu ikka. Siiski,koht oli vähemalt mõnus. Ja inimesed sõbralikud.

Jaanipäev oli suvine ja armas. Mingit erilist kärtsu ja mürtsu polnud,kuigi naaberaedadest kostis läbisegi eesti-ja venekeelset muusikat. Ja ma ei tahtnudki midagi erilist. Praegu tundub just seesama vaikne omaenda perega koos lõkke ääres istumine ja vaikne leiva-vorsti küpsetamine parima lahendusena. Olla iseenda ja lähimatega. Ainult kolm-neli kallist kallist inimest oli veel puudu..aga vähemalt mõttes olin ma nendega.

Vastavalt soovile ;)

Aitähh aitähhhh sulle R! :D Et me saame rääkida A-st ja I-st ja M-st. See on ülihea.

Kas nii sobib? :D

Ilmselt parim sõnum,mis ma täna sain: THE ROOM IS YOURS!!!

Suurimad tänud Taevaisale,Örjanile,Alexandrile,piiskop Amundsenile,Johannale ja muidugi mu perele! Jee! :D

See hakkab juba mõistusele

Laevapiletid: ostetud
Örjanile avaldus: olemas
Päevi jäänud sündmuseni 1: 30
Päevi jäänud sündmuseni 2: 36
Rootsi keele kursus: Lõpetatud
Kooli lõpuni: 2 päeva
Teha veel: Palju

Ja suvi on käes. Ma loodan,et see tunne nüüd püsib ka. Ja kraadid võiks veel natuke suuremad olla,nii et varjus ka lühikeste riietega piisavalt soe oleks. Suvi on ületamatu.
Lisaks sellele olen enamiku oma kohustusi lõpuks kaelast ära saanud. Need olid just sellised tüüpilised asjad,mida kohe kuidagi ei viitsi kätte võtta,nii et nad siis kummitavad päevi ja nädalaid alateadvuses ja tekitavad mõnikord ebameeldiva süümeka. Lõpuks sain ma need tehtud.
Imelik on see ka,et rootsi keele kursus saab järgmisel nädalal läbi. Juba. Väga ääretult kummaline. Alles ma ju alustasin?

Tegelikult on mul elus esimest korda hea meel,et suve algus kiiresti läheb. Ma armastan suve, selle kuuma hingust ja päikest ja rohelust,aga seekord ei saa ma seda nii nautida nagu varem. Ootused ja lootused kasvavad iga sekundiga üha tugevamaks.

Jah,ma tean küll,et me ei peaks elama nagu kellapendel-kiikudes tuleviku ja mineviku suunas, unustades oleviku. Mõnikord on aga eriti raske mitte tulevikust mõelda. Eriti kui see äkki nii lähedal on.

Aga täna ma lähen maale. Ehk leevendab varasuvine loodus mu igatsusärevust.

Vahel on tunne,et ei jaksa enam.

Kusjuures,täna rääkisin päris pika jutu maha keeles,mida olen ainult kaks nädalat õppinud. Teeb kohe enesetunde lootusrikkamaks. :D

Miks ükski kanal ei näita Rootsi-Taani mängu? Nende enda kanal 6 on Eestis keelatud. Päris lahe.

Aa,eile oli seminari lõpugrill ka. Nämm. :) Riiniga saime salajuttu rääkida,mis oli veel parem. :D hehe

Templet är underbart

Milliseid huvitavaid asju elu vahel pakub. Kool läbi saamas,otsisin endale kohe rootsi keele kursuse,mis on üks paremaid asju üldse. :) Kui lahe võib üks keel olla? Ja pealegi imetlusväärselt lihtne saksa keelega võrreldes...Ma ootan iga päev uut tundi ja kui tund läbi saab,hakkan kohe järgmist korda ootama. Ja mulle meeldib teha koduseid ülesandeid. Midagi väga ebatavalist on sündimas. :D
Lisaks sellele käisin eelmisel nädalavahetusel Helsingi Templis,mis oli lausa kirjeldamatu elamus. Ma polnud ammu sellist rahu ja kindlust tundnud. Kui ma esimesel õhtul ümber Templi jalutasin, selle juures istusin ja pühakirja lugesin,oli nii hea ja kodune tunne. Ja ma tajusin selgemini kui eales varem,et Isa valvab mu üle ja et Ta on tõesti reaalne. :) Lisaks oli muidugi võrratu ja nii puhastav järgnev päev Templi sees. Mu maised probleemid said ühtäkki kergeteks ja lahendatavateks. Kõik oli nii selge ja hea. :)
Pärastpoole hoidsin imearmast Piibet. Ta oli niivõrd hea ja rahulik laps,ääretult nunnu. Huvitaval kombel andis ka tema mulle kindlust selles,millele ma olin tulnud vastust otsima. Ma tean nüüd. :)

A

Mul on A. Isegi kaks A-d. Aga need kaks ongi tegelikult üks. Üks suur A. Kahjuks segamini I-ga. Aga ma olen ikkagi õnnelik,mis sest,et kõik minu sees pahupidi on pööratud. Sedasi siis.

Mulle öeldi,et Tallinn pole suurlinn sellepärast,et tal puudub suurus. :D Ja rahvamassid. Et see on Londoni või New York´iga võrreldes nagu hale küla. Mis on õige,aga kui ma nüüd mõtlen,siis on ikka veel mingi asi,mis puudu on. :D

Tallinnas on huvitav tagasi olla. See tuttav siin-ei-ole-õhku tunne on jälle peal. Samas puudub siin mingi suurlinnale iseloomulik omadus. Ma ei teagi..võib-olla on asi selles,et ma elan siin.
Maal oli ootamatult mõnus,isegi vihmaga. Ja isegi,kui ma eile suurema osa päevast ennast ääretult kehvasti tundsin. Ja isegi kui ma iga natukese aja tagant kontrollisin,ega mõni naaber ikka pole endale wifit soetanud,mida ma siis (luba küsides muidugi) kasutada saaksin,sest ütleme nii,et nett on mu aken maailma. Mis sest,et ringikarglevad linavästrikupojad,võililled ja aiakiik ka päris meeltülendavad võivad olla.
Ma sain isegi suurema osa kirjanduse eksami piletitest koostatud,mõned interneti abil tehtavad asjad jäid ainult. Nii et mõnus.
Nüüd ma lähen kirjutan härra Amundsenile kirja. Äkki tal on ülevaade Göteborgi elust..?

Loodusesse

Sõidan siit linnast ära. I vastu tekib i. Aga mis parata...

Okej,lõpuks sain need kõige hullemad eksamid tehtud. Mingitmoodi. Kirjanduseni on tervelt kolm nädalat aega ja ma pean nüüd välja mõtlema,mida selle aja sees peale hakata,et igatsusest päris hulluks ei läheks või midagi. Vähemalt sain ennast rootsi keele kursusele kirja panna,nüüd ootan juba,et süstemaatiliselt asja õppima hakata. Põnev! Aitäh,emme ja issi!
Mis veel...päike on senini üks mõnusamaid asju. Ma lihtsalt elan mõnikord roheluse ja päiksesoojuse nimel. Ja sain endale lõpukleidi ka lõpuks ostetud. Nüüd peab minema kinga,salli,kõrvarõngaste jahile. Neljapäeval saab ehk asja korda aetud. Ausalt öeldes,I couldn´t care less. Mul on nii palju muid asju teha ja mõelda,et kooli lõpuaktus lihtsalt ei mahu sinna hulka. Aga ma tegelen sellega,sest pärast on huvitav meenutada äkki.
Ahjaa,eile oli emadepäev. Meisterdasin oma emmele väikese mälestuste ja tsitaatide raamatukese, see meeldis talle. Naerma ajas vähemalt. :D Endal oli ka huvitav seda teha,sest sain nii koguda mälestuskilde ka teistelt inimestelt. Armsaid asju tuletati meelde. :) Ja kirik oli ka eile super. Koguduse mehed laulsid kõigile emadele ja tulevastele emadele. Pool saalitäit rahvast seega seisis ees poodiumil ja laulis. :D Täitsa kenasti tuli välja. See oli neist nii vahva. Ja pärast anti naistele veel roose ka. :D

On nii kummaline,kuidas võib leiduda inimene,kellega võiks rääkida terve igaviku. Lihtsalt rääkida ja rääkida,tunde,päevi,nädalaid ja kuid...Ma võin msn-ida temaga terve päev otsa,aga ikka on hinges tühjus,kui kell juba nii hilja(või pigem vara) on,et me oleme sunnitud magama minema. Juba sel hetkel,kui head-ööd jätame,hakkan ma jutuajamist igatsema.

Muidu loodan,et teil kõigil läheb eksamitega hästi ja et leiate ka endale õige tulevikuplaani. Edu!

Eksamitetorm

Kui ma vaatan oma viimaste aegade postitusi,siis mnjah...mu kirjutamisoskus on kiire elutempo tõttu nii alla läinud,kui vähegi võimalik. Õudne. Ja ega nüüdki just palju aeglasem elu pole,aga on vähemalt huvitavam. Kõiki päevi ei täida enam igavikuna näivates tundides passimine ja kodus mingite kummaliste ülesannete tegemine. Kontrolltöösid ka enam pole...On lihtsalt üks vahva eksamiteks õppimine. :D
Õpiks ma siis...Aga mind on tabanud üleüldine keskendumisvõime puudumine. Kui vaid mõelda,kui tubli ma kunagi olin...Nüüd on alles vaid pisitilluke kohusetunde mehike kusagil sügaval põues,kes ikka sunnib õpikud-vihikud kätte võtma. Ainus jama on see,et õpik on käes,silmad loevad ka,aga mõtted on kusagil tulevikus.
Näiteks täna mõtlesin,et pean korralikult inglise keele käsile võtma. Et istun ilusasti laua taha ja õpin,isegi arvutit ei lülita sisse. Tulemus...mul oli ikka tarvis üks tähtis asjandus internetist järele vaadata,aga sealt tuli juba järgmine ja järgmine...Avastasin ühe naise blogi,mis oli ülihuvitav. Ta jagab seal just oma kogemusi kolimise,korteri soetamise ja lihtsalt omapäi elamise kohta...ja just seal linnas,kuhu minagi olen mõtelnud minna! Muidugi mõista kadus inglise keel ja eksam mu peast otsekohe ja nii ma lugesin ja lugesin hoopis mingit muud juttu...Enda vabandamiseks võin öelda,et vähemalt oli jutt inglise keeles...:D
Siis lõi vahepeal kellake peas helisema,nii et ma ikka õppisin ka natuke. Ja seejärel läksin üldse kodust ära. Seminari õpetas täna Evelin,tal tuli see väga hästi välja,ja lõbus oli ka. Pärast seda oli NN üritus,kus õppisime innukalt sushit tegema(mis sest,et mul,nagu oligi arvata,kõik laiali lagunes vahepeal :D ). Aga mõnus oli.
Nüüd vaatasin veel paar kunagist tööd üle ja peaks vist vaikselt hakkama magama minema...Homme vara üles!

No more!

Ja saigi läbi see kool. Noh,eksamid on ka päris jubedad...aga ikkagi. Kuidagi imelik on olla...Ja ikka on sees pinge,nagu peaksin veel midagi homseks õppima,mõnda kontrolltööd tuupima,raamatut lugema...Aga täna sai olla 7-aastane ja koolis mullitajate-kaisuloomade-patside-seelikutega ringi kepselda. Ükskõik kui totter see ka polnud,oli hästi tore ikkagi. :D

Taramtaram,koolilõpp! :D Täitsa veider ikka. 12 aastat sai pikkkades tundides istutud,koduste ülesannete rohkuse üle nurisetud,kontrolltööde koorma all ägisetud...uuh :D Ja nüüd on see aeg läbi saamas. Nii kummaline.
Muidugi oli see aeg ka tore ja põnev. Kõik need lõbusad ettevõtmised,üritused,üheskoos ettekannete koostamised...vahva noorusaeg.
Aga samas...praegu on ikkagi kuidagi raske liiga suurt kurvastust ja kahetsust tunda,et kooliaeg ümber saab. Ilmselt on kõik raskused liiga hästi meeles veel. Ja pealegi ootan põnevuse ja ärevusega "uue elu" algust,võõral maal,võõras linnas...:D Huvitav ju.

Kevad on käes! Kuldnokad valmistavad mu akna taga asuva puu otsa pesa, hommikul saab tõusta koos päikesega ja isegi muru tärkab juba! Majade juures on tärganud lilled. Õhus on soojust ja päikest. Ja muidugi...läheneb kooli lõpp. Vaikselt hakkan tajuma seda,et enam kunagi ei pea isalt vene keele tõlget lunima ja et sooritame viimaseid kontrolltöid. Ja et eksamid lähenevad peadpööritava kiirusega. Aga nendest pole ma veel sündsalt ärevusse sattunud millegipärast. Ja võibolla ongi parem. Pabistan siis,kui asi päriselt käes on.
Nii huvitav,kuidas ma ühtäkki olen täiskasvanute maailma sattunud. Imelik. Äkki ümbritsevad mind probleemid ja mured,millest varem kuulsin vaid raamatute ja telesaadete kaudu. Samas on ka palju armastust ja imesid,mis varem samuti kättesaamatuks olid jäänud. Elada on põnev.

Kaunist kevadet siis kõigile! Ja ärge unustage meie Päästjat,sest on ju ka pühade aeg. :)

Lennata on vägev! Tunda ennast maakera kohal hõljumas...kuid veelgi parem on tunda kui suur on Jumala armastus. Ning mehe armastus on imeline. Nädalavahetusest sai elu verstapost.

Oehhh. Elu on nii kiire olnud,pole mahtigi saanud õieti hinge tõmmata. Vaheajal oli ikka iga päev mitu mitu asja vaja päeva jooksul ära teha,aga kõik oli nii vahva,sest alati on ju hea taas kohtuda inimestega,keda pole pool aastat näinud,samuti on mõnus lasta juuksuril oma peaga mässata ja armsate täditütardega on ka ikka nii tore aega veeta! :) Kusjuures,loomaaias sai peaaegu kõiki loomi näha! Isegi selliseid soojamaaelukaid nagu leopard ja tiiger. Ning lõpuks oli ka elevandimaja avatud. :)
Ja peale selle-päike on tagasi tulnud! Ja ta kiirgab juba täitsa soojalt ja kevadiselt ning ei kuku kohe pärast paaritunnist ülevalolekut silmapiiri taha. Ma armastan päikest!

Nüüd algas ka viimane veerand. Nii hea lihtsalt,kui saab üles märkida viimased kontrolltööd! Varsti-varsti ei pea enam üheski koomasarnases tunnis viibima. Huuuhhhh!
Täitsa imelik on see,et ma olen sel veerandil jälle õppima hakanud. ;D Iga päev lausa teen korralikult tööd. Eks seda soodustab teadmine,et varsti enam ei pea. Päike annab ka energiat. Ja kuna tähtajad on kukil,siis muud ei jääks üle ka vist. :D Peale selle saab ülehomme Rootsi!!! :D

Huvitav,milline elu ikka on. Enamik klassist on Londonis,Mirell Hollandis,ja ei tea veel kes kus. Aga minul siin on täitsa oma elu. Mõnevõrra vaikne ja unine,kui ma oma tuppa kaon ja arvuti vahendusel oma võlumaailma kaon. Samas pühalik,kui Kirikuga seotud asjatoimetusi ajan. Ja vahepeal kummaline,kui ma oma muutunud suhteid hindan ja analüüsin. Perekond on muutunud mulle veel tähtsamaks kui varem,aga miskipärast ma ikkagi eemaldun nendest oma põhimõtetelt ja väärtushinnangutelt pidevalt. Aga ma olen tänulik nende ja teiste mulle armsate inimeste eest! :)

Nüüd on lõpuks vaheaeg. Minu jaoks viimane vaheaeg,ja siis tuleb neli nädalat koolielu sadade kontrolltöödega,ning siis on käes aeg teha eksameid. Huh. Loodan,et pean vastu,nii et suvi tuleks täis vabanemise- ja rõõmutundeid. :)

Töötage nii,nagu poleks teil vaja raha;
armastage,nagu poleks iial saanud haiget;
tantsige,nagu siis,kui keegi teid ei vaataks;
laulge,nagu keegi teid ei kuuleks;
elage,nagu oleks Taevas maa peal!

Tundmatu

Kui päike paistab,sul on tore pere ja võrratud sõbrad ja imeline kogudus,ning on pühapäev,on elu üks suur ja rõõmus aed. Siis on kerge unustada igapäevased mured,mis rõhuvad ja kaugel alateadvuse sopis kummitavad. Nii hea,kui saab lihtsalt olla,uskuda,loota,armastada. Naerda koos toredate inimestega. Rääkida sellega,keda armastad. See on eriline puhkehetk,nii väärtuslik ja hea.

Me ju kõik elame...

Miks on nii,et inimene peab ennast ülemaks olendiks? Miks me arvame,et kellegil teisel peale meie pole tundeid? Kuhu on maailm ometi välja jõudnud...kuigi,miks ma üldse ootan paremat suhtumist loodusesse olendilt,kes hoolib vaid iseendast ja piinab isegi oma liigikaaslasi...
Ma ei saa aru raha tähtsusest. Miks me seda nii väärtustame? Kas tõesti on väärt nende paari tuhande kokkuhoidmine seda,et ühel elaval olendil lõigatakse julmalt maha saba,augustatakse kõrvad,murtakse luud või sarved,tõmmakse maha nahk või tehakse muud hirmsat...ilma tuimestuseta?
Miks me kohtleme võimust ilma jäänud olendeid nii nagu pähe tuleb? Kas keegi meist kujutaks ette elu pimeduses,kitsikuses,stressis. Meil olevaid haiguseid ei ravita. Meie kaaslased söövad meid. Ja ees ootab meid teekond sinna autosse,kust me teame,et keegi kunagi tagasi ei tule. Me elame selleks,et meid saaks tappa.
Loomadel on tunded. Loomadel on mälu. Nad haistavad verd paremini kui meie. Ja nende instinktid,seega ka surmahirm,on palju kordi tugevam kui meil. Miks me midagi ette ei võta? Kas on nii palju küsitud,et me kasutaksime rohkem taimseid kiude ja tarbiksime vaid neid tooteid,mis pärinevad loomadelt,kes on elanud võimalikult vaba ja normaalset elu?

Võiks vähemalt olla teadlik sellest,mis maailmas toimub. Ja mitte ainult maailmas,ka meie kodumaal. "The Earthlings" on film,mis aitab ehk rohkem mõista seda,mida ma siin patran. Aga see pani mind taas mõtlema. Oma inimlikus juhmuses ja ignorantsuses oli mul olnud lihtsam unustada. Mul on hea meel,et mulle mu isekust meelde tuletati. Mõelgem,palun,kas me tahame kõiges selles kaasosalised olla...

Inglid

Ma pidin just teki alla pugema,et paar lehekülge "Meistrit ja Margaritat" lugeda,aga tundsin soovi ikkagi ka blogida natuke.
Üks mu kalli-kallike tuletas mulle pühapäeva õhtul meelde vanem Jeffrey R. Hollandi viimast konverentsikõne,mis mu südame soojusega täitis. :)

"...I have spoken here of heavenly help, of angels dispatched to bless us in time of need. But when we speak of those who are instruments in the hand of God, we are reminded that not all angels are from the other side of the veil. Some of them we walk with and talk with—here, now, every day. Some of them reside in our own neighborhoods. Some of them gave birth to us, and in my case, one of them consented to marry me. Indeed heaven never seems closer than when we see the love of God manifested in the kindness and devotion of people so good and so pure that angelic is the only word that comes to mind..."

So true. :)
Meil tuleb need inglid lihtsalt ära tunda.

Phh...palavik ajab ikka närvi küll mõnikord. Ainus jama on see,et ärritus tõstab kehatemperatuuri veelgi. Kinnine ring. ;)

Põhimõtteliselt,asi kisub kevadeks,on olnud näha päikest,kool ei häiri mind enam nii palju,olen saanud välja magada ja ma olen huvitaval kombel äärmiselt sisse võetud. Nii et tulgu või järjekordne kraadinäit ligi neljakümnega,hirmutagu nad mind hulga järeltöödega ja läheneva eksamikoormusega või kurbuse,segaduse,igatsuse või millega tahes-mind ei huvita!

Elu on ikkagi ilus ju! :D

Ma otsisin tegelikult mõnda pilti,mis kirjeldaks seda igatsust ja segadust,mis mu hinges praegu valitseb,aga leidsin hoopis selle. Natuke rõõmsam sõnum võibolla.

Teate kui hea. :) Ma kukkusin täna jälle oma masendusse nagu see mul viimasel ajal õhtuti tavaks on. Ja kui ma nüüd niisama orkutit tšekkisin,siis oli seal imeliselt lihtne ja hea sõnum:

Smile. That´s all.

I love Orkut´s fortunes sometimes. :)

Ongi siis jälle käes see rõõmu-ja piinarikas valentine´s day. Mul on selle kohta aastati nii erinevad tunded,et mul polegi kindlat seisukohta,kas see on tore päev või midagi,mis võiks pigem ära olla. Sel aastal on mul aga suhteliselt ükskõik.
Siiski,võtkem seda päeva kui head põhjust üksteisele häid sõnu öelda. (Kuigi seda peaks ka niisama tegema)
Ilusat südamepäeva teile! <3

Heade Mõtete Päev

Tänane päev algas kenasti. Oli nii hea ja vaimne tunne,kui ma,muusika kõrvus helisemas,kooli poole astusin. Inglise keele tund pani mu tuju küll kõikuma,me Kadiga tahtsime juba katastroofi eest põgeneda,aga siis olukord stabiliseerus. :)

Sain päris palju asju korda aetud. Nii oli koolipäev lõppkokkuvõttes üsna edukas, poest sain vajalikud asjad(kaasa arvatud webcam-nüüd ei pea enam venda iga päev anuma;D) ning ka arsti juures sain kähku käidud,kuigi ma ei mõista neid kurje tädisid,kes vastuvõtulauas istuvad...Peale selle oli tänases päevas armas üllatus-Riin tuli mulle veidikeseks külla! :D Sai maailmaasju arutatud ja minevikku meenutatud. ;)

Üldse on mul täna kuidagi hea ja kerge olla. Jumal on kuidagi lähedal täna. :)

Üks asi,mis mu elus viimase aasta jooksul täielikult on muutunud,on pühapäev. Nüüd on see päev mulle nii oluline. Nüüd kannab see päev minu jaoks nime Püha Päev,Hingamispäev. Kas oleksin osanud kunagi arvata,et saan veeta aega kohas,mida hakkan kutsuma oma teiseks koduks? Et kohtun nii paljude imeliste inimestega,et tunnen nii palju armastust ja soojust?
Kas oleksin kunagi osanud arvata,et mu süda võib olla nii rahulik ja õnnelik,kõigist mu kannatustest ja muredest hoolimata?

Täna oli eriline pühapäev. Ma sain tunda kurbust ja segadust,mis seejärel mu ellu hoopis palju rohkem selgust ja valgust tõid. Kirikus räägiti kõike otsekui spetsiaalselt mulle. Tänu kõigile nendele kõnedele sain ületada mõned raskused,mis mul olid(nii usu,kui muude asjade vallas). Ma olen nii tänulik,et Taevaisa ikka ja jälle nii kannatlikult mu muresid kuulab ja mul neid lahendada aitab. Et Ta alati kannatlikult mu korduma kippuvatele küsimustele vastab. Ma olen tänulik,et mul on osadus Tema Vaimust. Ma olen tänulik Tema Poja eest ja Temast rääkivate pühakirjade eest. Ma olen tänulik,et olen õppinud Teda ja Kristust armastama.

Maailm on hulluks läinud. Ma otsustasin,et järgin ta eeskuju. Vähemalt natukegi.

What we think, we become (please don't think you are a superhero and try to fly).

Oi seda orkutit küll. :D

P.S kusjuures,mind on küll Batmaniks peetud,äkki ikka peaks proovima...? :D

Kui kummaline! Elu on korraga hirmus kiire ja kohutavalt aeglane. Paljud asjad on nüüd enam-vähem lahenduse leidnud,samas pole nagu täitsa rahulik ka olla. Hmh. Omapärane.

Maailmas liigub ringi salapärane kõhuhaigus. Isegi meie igavesti terve kehalise õpetaja koukis endale pisikud külge. Kõige hullem on see,et mul on ka kõhus kuidagi imelik täna...Aga ta on viimasel ajal nii palju streikinud,niiet ma loodan,et see on ta tavapärane tujukus,mitte midagi hullemat. :P

Nüüd siis vaatan,mida endale teha leian ja pärast seminari! :)

Haha,SUPER! :D

Täna kinnitasime oma eksamid allkirjaga ära. Nüüd enam taganemisteed pole! Mitte,et ma tahakski taganeda. ;) Ja esmaspäeval oli eriti mõttetu arenguvestlus. Minu meelest peaks sellise vestluse idee seisnema ikka selles,et nii õpilane kui kool saaksid end arendada,oma tugevaid ja nõrku külgi analüüsida ja vastavaid järeldusi teha. Aga mitu aastat küsida,kas noor inimene tarbib halbu aineid ja mis ülikooli ta tulevikus kavatseb astuda,on ikka tavatult totter. Aga nojah.

Mu elu on viimasel ajal olnud veelgi enam raamatulik. Ega ikka normaalne pole,kui on aega 40 minutit,et hulk riidepoode läbi kammida,püüdes leida eset,mis mu iseloomu ja ilusamad küljed kõige paremini esile tooks. :D Kuid seda on lahe meenutada. Ma arvan,et vahel peabki elus selliseid impulsiivseid ja meeletuid hetki olema,siis on hiljem,mida lastelastele rääkida. Elu peab olema põnev. ;)

Muidu on kõik kohad tulvil armastust,kas teile ei tundu nii? Ühtäkki muust enam ei räägita. Imeilus!

Olen vist oma blogi viimasel ajal natuke unarusse jätnud. Aga mul polegi nagu midagi öelda. Elu on ilus ja valus ühekorraga. Eriti nendel viimastel nädalatel. Vahel tundub,justkui loeksin ma raamatut. Mõnikord on,nagu vaataksin oma elu kõrvalt. Vahel see häirib mind. Vahel olen ma tänulik,et suudan enda tundeid ja käitumist analüüsida. Mulle lihtsalt ei mahu pähe,kuidas saab emotsioonidevoog iga hetk erinev olla. Ma võin olla täielikus masenduses ja paar minutit hiljem eufoorias. See on ülimalt huvitav(mitte et ma seda põnevaks peaks sel ajal,kui ma sügavaimas kurbuses kükitan).
Mõnikord on raske sellest aru saada,aga elus on tähtsaim,et oleks usku,kalleid inimesi ja päikest. Ja täis kõht ei tee ka paha. ;)
Armastan teid!

Kui te mind armastate,siis
pidage minu käsusõnu! Ja
mina palun Isa,ja Tema annab
teile teise Trööstija,et see teie
juurde jääks igavesti, tõe
Vaimu, keda maailm ei või
vastu võtta, sellepärast et ta
teda ei näe ega tunne;aga teie
tunnete teda,sest tema jääb
teie juurde ja tahab olla teie
sees. Ma ei jäta teid vaes-
telasteks;ma tulen teie juurde.
(Johannese 14:15-18)

Aga Trööstija, Püha Vaim,
kelle minu Isa läkitab minu
nimel,see õpetab teile kõik ja
tuletab teile meelde kõik, mis
ma olen teile öelnud. Rahu ma
jätan teile; oma rahu ma an-
nan teile; mina ei anna teile
nõnda nagu maailm annab.
Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu
mingu araks!
(Johannese 14:26-27)



Eile õhtul sai kõik nii selgeks.

Ma ei leia sõnu,millega seda kõike kirjeldada. Seepärast ma vaikin....:)

Naeratagem

Kui kummalise pöörde on mu elu võtnud! Unistused on ühtäkki nii lähedal ja see on uskumatult hea tunne. Natuke ärev ka,muidugi.:D
Et eelmisel aastal sai nii palju soove täidetud ja mind sõna otseses mõttes lausa kallati õnnistustega üle,tekib mul vahel kartus,et see kõik on mööduv. Ma ei ole harjunud,et mul hästi läheb. Minuga on alati nii olnud,et pärast lühikest head perioodi tuleb kohe midagi sünget ja kurba. Nüüd olen ma juba aasta aega elu nautinud,mõnedest tillukestest nurinatest hoolimata. Ma lausa kardan,et see kõik võetakse mul jälle käest ära.
Kuigi ma ju tean,et pean Jumalat usaldama. Ma tean,et kõik see hea on sellepärast,et ma lõpuks lubasin endal uskuda. Ma ju tean,et kui ma Tema sõnade järgi käin,on kõik alati hästi. Ma armastan Teda nii väga!

okou...2009!

Nonih. Ühtäkki taipasin,et aeg on kuhugile tormama hakanud. Ongi käes 2009,seesama aasta,millest ma juba seitsmendast klassist saadik mõelnud olen. Hirmus. Ja muidugi ülimalt vahva.:D
Lootused on suured. Veel suuremad,kui oleksin kuu aega tagasi osanud oodata. 2008 aasta oli vapustav,midagi nii võrratut,et ma ei suuda seda kirjeldada. Ja nii uskumatu kui see ka pole,isegi eilne,eelmise aasta viimane päev,pakkus sellist mõtlemisainet,et täitsa lõpp!

Aga üks on kindel: 2009 tuleb veelgi meeletum. :D