Põhjus,miks ma viimasel ajal olen nii vaikne olnud on,et mul justkui polegi midagi öelda ja samas on nii palju,mis on juhtunud. Eks selline see esimene kuu teises riigis ole. Ikka töö otsimine, uute paikade avastamine, õhku täitev armastus ja suvine rõõm südames. Vahepeal masendus ka,sest on tunne,et olen ühtäkki nii rumalaks jäänud,et lausa jube. Ei saa midagi aru,mis ümberringi toimub ja kõik oskused oleks ka nagu kadunud. Õudne. :D

Samas ei kujuta ma ette,et oleksin kusagil mujal. Ma olen viimasel ajal tundnud emotsioone,mis varem eksisteerisid vaid lapsepõlvemälestustes. Ilmselt on see avastamisrõõm,mis on segunenud vanade heade asjade mäletamisega. Justkui oleksin ma Eestist selle kõige parema kaasa võtnud ja siia laiali laotanud.

Päris pikk vahe on nüüd sisse jäänud. Mind lihtsalt polnud eelmisel nädalal peaaegu üldse kodus,tegelikult magasin seal kaks ööd ja olin kohal poolteist päeva. :D Elan hetkel hoopis ühes oma lemmikkohas Skärhamnis,õpin tasapisi rootsi keelest aru saama ja naudin D-de seltskonda. Tundsin natuke kehvasti ennast vahepeal,sest ma suht elan juba siin,söön nende toitu,elan nende katuse all ja ise ei paku midagi vastu. Aga kui ma juba tükk aega põdenud olin,sai A mõõt suht täis,ja kuna ma ei tahtnud tüli norida,siis nojah...siin ma nüüd elan siis. :D
Vahepeal oleme vaadanud mitmeid filme,käinud poes (sain lõpuks endale tossud- ma unustasin enda omad vanemate autosse ja nii on need nüüd tagasi Eestis), tegelenud natuke (üldse mitte nii palju kui peaks :P ) töö otsimisega,käinud kirikus,sõitnud bussi-trammiga, söönud head-paremat, mänginud arvutimänge,ujunud (niii hea! soolane soe meri!), päevitanud,jalutanud, söönud sadamakohvikus imehea rootsipärast jäätist ja ühesõnaga, puhanud ülihästi. :)
Et täna on päike pilve taga,on kiusatus randa/sadamasse minna väiksem,nii et ma peaks end tõesti töö otsimisele pühendama. Nii et ma lähengi nüüd. Hej då!

Rahu

Ma pean tunnistama,et kuigi Rootsis olemine on superlahe ja on niiiiii äge,et ma lõpuks saan siin olla, ei ole ma kogu aeg õnnest särav. Viimaste päevade õhtud on olnud küllaltki nukrad. Ma pole harjunud üksi olema ja teadmatus tulevase suhtes võib mõnikord küllaltki raske koorem olla. Mure ja hirm ei jäänud Eestisse,pigem said nad jõudu juurde nüüd,kus ma tõesti peangi kõigega toime tulema.
Ma ei taha siit ära,aga ma tahaks kindlust ja mingisugustki märki või juhatust,mis aitaks mul otsustada ja mõista.

Täna õhtul,olles puhanud ja jalutanud ilmselt kõige kaunimas paigas,mida ma tean,istusin ma ja tegelesin arvutis oma asjadega,ikka muremõtted peas. Siis sattusin lehele,kus hakkas mängima vaikne rahulik vaimne muusika. Ma lõpetasin oma kirjutamised ja istusin mõnda aega vaikides. Siis võtsin riiulist raamatu Jesus the Christ,mida polnud veel lugeda jõudnud ja hakkasin seda lugema.
Minusse tulvas taas tohutu rahu ja kindlus. Mind oleks nagu maast üles tõstetud ja õrnalt jalule aidatud. Ma polnud seda nii kaua tundnud...
Ma tõesti tean,et Kristus elab. Ma tunnen seda jälle nii tugevalt. Ja ma olen õnnelik. Ja mis kõige tähtsam,minus on rahu ja armastus. Tänan Sind,Isa ja tänan Sind,Jeesus. Ma olen tagasi koduteel.

Unes või Ilmsi?

Täna oli küll selline tunne,et tahaks karjuda,sest kõik oli liiga ilus,et tõsi olla. Ma hakkan juba kartma,et siin kuskil peab ikka mingi konks olema,üks koht ei saa ju nii imelahe olla.