Maailm on hulluks läinud. Ma otsustasin,et järgin ta eeskuju. Vähemalt natukegi.

What we think, we become (please don't think you are a superhero and try to fly).

Oi seda orkutit küll. :D

P.S kusjuures,mind on küll Batmaniks peetud,äkki ikka peaks proovima...? :D

Kui kummaline! Elu on korraga hirmus kiire ja kohutavalt aeglane. Paljud asjad on nüüd enam-vähem lahenduse leidnud,samas pole nagu täitsa rahulik ka olla. Hmh. Omapärane.

Maailmas liigub ringi salapärane kõhuhaigus. Isegi meie igavesti terve kehalise õpetaja koukis endale pisikud külge. Kõige hullem on see,et mul on ka kõhus kuidagi imelik täna...Aga ta on viimasel ajal nii palju streikinud,niiet ma loodan,et see on ta tavapärane tujukus,mitte midagi hullemat. :P

Nüüd siis vaatan,mida endale teha leian ja pärast seminari! :)

Haha,SUPER! :D

Täna kinnitasime oma eksamid allkirjaga ära. Nüüd enam taganemisteed pole! Mitte,et ma tahakski taganeda. ;) Ja esmaspäeval oli eriti mõttetu arenguvestlus. Minu meelest peaks sellise vestluse idee seisnema ikka selles,et nii õpilane kui kool saaksid end arendada,oma tugevaid ja nõrku külgi analüüsida ja vastavaid järeldusi teha. Aga mitu aastat küsida,kas noor inimene tarbib halbu aineid ja mis ülikooli ta tulevikus kavatseb astuda,on ikka tavatult totter. Aga nojah.

Mu elu on viimasel ajal olnud veelgi enam raamatulik. Ega ikka normaalne pole,kui on aega 40 minutit,et hulk riidepoode läbi kammida,püüdes leida eset,mis mu iseloomu ja ilusamad küljed kõige paremini esile tooks. :D Kuid seda on lahe meenutada. Ma arvan,et vahel peabki elus selliseid impulsiivseid ja meeletuid hetki olema,siis on hiljem,mida lastelastele rääkida. Elu peab olema põnev. ;)

Muidu on kõik kohad tulvil armastust,kas teile ei tundu nii? Ühtäkki muust enam ei räägita. Imeilus!

Olen vist oma blogi viimasel ajal natuke unarusse jätnud. Aga mul polegi nagu midagi öelda. Elu on ilus ja valus ühekorraga. Eriti nendel viimastel nädalatel. Vahel tundub,justkui loeksin ma raamatut. Mõnikord on,nagu vaataksin oma elu kõrvalt. Vahel see häirib mind. Vahel olen ma tänulik,et suudan enda tundeid ja käitumist analüüsida. Mulle lihtsalt ei mahu pähe,kuidas saab emotsioonidevoog iga hetk erinev olla. Ma võin olla täielikus masenduses ja paar minutit hiljem eufoorias. See on ülimalt huvitav(mitte et ma seda põnevaks peaks sel ajal,kui ma sügavaimas kurbuses kükitan).
Mõnikord on raske sellest aru saada,aga elus on tähtsaim,et oleks usku,kalleid inimesi ja päikest. Ja täis kõht ei tee ka paha. ;)
Armastan teid!

Kui te mind armastate,siis
pidage minu käsusõnu! Ja
mina palun Isa,ja Tema annab
teile teise Trööstija,et see teie
juurde jääks igavesti, tõe
Vaimu, keda maailm ei või
vastu võtta, sellepärast et ta
teda ei näe ega tunne;aga teie
tunnete teda,sest tema jääb
teie juurde ja tahab olla teie
sees. Ma ei jäta teid vaes-
telasteks;ma tulen teie juurde.
(Johannese 14:15-18)

Aga Trööstija, Püha Vaim,
kelle minu Isa läkitab minu
nimel,see õpetab teile kõik ja
tuletab teile meelde kõik, mis
ma olen teile öelnud. Rahu ma
jätan teile; oma rahu ma an-
nan teile; mina ei anna teile
nõnda nagu maailm annab.
Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu
mingu araks!
(Johannese 14:26-27)



Eile õhtul sai kõik nii selgeks.

Ma ei leia sõnu,millega seda kõike kirjeldada. Seepärast ma vaikin....:)

Naeratagem

Kui kummalise pöörde on mu elu võtnud! Unistused on ühtäkki nii lähedal ja see on uskumatult hea tunne. Natuke ärev ka,muidugi.:D
Et eelmisel aastal sai nii palju soove täidetud ja mind sõna otseses mõttes lausa kallati õnnistustega üle,tekib mul vahel kartus,et see kõik on mööduv. Ma ei ole harjunud,et mul hästi läheb. Minuga on alati nii olnud,et pärast lühikest head perioodi tuleb kohe midagi sünget ja kurba. Nüüd olen ma juba aasta aega elu nautinud,mõnedest tillukestest nurinatest hoolimata. Ma lausa kardan,et see kõik võetakse mul jälle käest ära.
Kuigi ma ju tean,et pean Jumalat usaldama. Ma tean,et kõik see hea on sellepärast,et ma lõpuks lubasin endal uskuda. Ma ju tean,et kui ma Tema sõnade järgi käin,on kõik alati hästi. Ma armastan Teda nii väga!

okou...2009!

Nonih. Ühtäkki taipasin,et aeg on kuhugile tormama hakanud. Ongi käes 2009,seesama aasta,millest ma juba seitsmendast klassist saadik mõelnud olen. Hirmus. Ja muidugi ülimalt vahva.:D
Lootused on suured. Veel suuremad,kui oleksin kuu aega tagasi osanud oodata. 2008 aasta oli vapustav,midagi nii võrratut,et ma ei suuda seda kirjeldada. Ja nii uskumatu kui see ka pole,isegi eilne,eelmise aasta viimane päev,pakkus sellist mõtlemisainet,et täitsa lõpp!

Aga üks on kindel: 2009 tuleb veelgi meeletum. :D