Aeg ikka lendab. Isegi kui vahel on tunne, et tahaks mõned päevad vahele jätta,sest esialgu on tunne,et need tulevad nii-nii pikad. Kuid siis näed äkki, et neid päevi oli väga vaja. Et ilma nende kogemuste ja sündmusteta poleks ka oodatud ajad need,mis nad peaksid olema. Siis märkad ühtäkki, et elu läheb tõepoolest mingi suure targa plaani järgi.
Mu elu on vist praegu just sellises hetkes, kus mitmed erinevad niidiotsad lõpuks kokku saavad. Nüüd ma mõistan nii mõndagi segast juhtumit ja elu keerdkäiku. Ja ma olen rahul. :)

Veel parem on muidugi see, et ma tean, et see pole kõik. See pole mitte lõpp- vaid alguspunkt. Mind ootab veel palju avastamata radu. Meel on hea.

Tore on ka see, et asjad hakkavad vaikselt laabuma. Vähemalt näib sedasi. Harjun keelega ja riigiga, tunnen inimesi nüüd ka nimepidi. Elamisluba on passis ja töökoht maksuametis registreeritud. Armastus on ja lootus ka. Lootus tulevikule, mis on kergem ja õnnelikum.

Uus kodu on mul ka. Armas korter Trollikapuutsis nagu nad seda paika siin nimetavad. Lõpuks on mul oma köök,mida ma ei pea naabritega jagama. Ma nimelt avastasin, et mulle ei meeldi süüa teha, kui keegi võõras vaatab. Loodan, et õnnestub ka mööbel varuda, siis on hubasem.
Kodu kaunistamise suhtes leidsin ma eile midagi imevahvat. Ma teadsin enne ka, et mu tädi oskab hästi joonistada, aga nüüd nägin,et ta on ju lausa lausa tõeline kunstnik. Ma loodan sinult pilti saada, kallis tädi Katrin, nii et oled hoiatatud. :D Andekad inimesed teevad meele heaks. Ja eks see anne ongi perekonnas, sest mu tädipoeg on ka paras kunstimees. On ikka vedu inimestel.

Novat,nüüd ma teen endale teed,krõbistan paar piparkooki ja poen mõnusasti tudule. Kolimiseni on jäänud ainult kaks päeva.

Eesti külaline oli väga tore. :) Meil oli koos lõbus ning õhk pakatas eestilikkusest. :D
Aga jah,kuna kõik head asjad saavad ruttu otsa,sai seegi aeg peagi läbi. Eelmine nädal oli üks suur töötegemine. Polegi nii kõvasti tööd teinud siin,iga päev peaaegu üle aja. Loodetavasti on see hea,et sai ette töötatud,siis pole kolimise tõttu nii suurt muret,kui peab mõned vabad päevad võtma.
Japp,ma kolin. :) Kaks nädalat veel siin suures linnas,siis sean end sisse mõnusas väikeses Trollhättanis. Väikeses Rootsi mõistes,sest seal on ikka vähemalt kaks ülikooli,kaubanduskeskus ja palju muud. Oma kena VAP kogudus ka,mis oma liikmete arvu ja olemise poolest Eesti oma meenutab. Nii et kodune tunne on seal. :) Üldse on see ilus roheline linn oma biogaasibusside, parkide, jõe ning palju muu toredaga. Ma usun,et seal on hea elada. :)
Eile käisin koos Alexiga IKEAs mööblit uudistamas. See oli hästi lahe,sest valik oli superhea,hinnad normaalsed ning üldse oli tore kodu planeerida. Hea oli tõdeda,et eelnevalt internetis välja valitud mööbel osutus päris elus veel paremaks. Nii et kui kõik hästi läheb,saan suure voodi, madratsi, diivani, diivanilaua ja telekalaua kuskil viie tuhande krooniga kätte. Ilus ja hea,tundub ka vastupidav. Eks see ole ju tuntud Rootsi kaup ka. ;)
Muidu sai ka 55 krooni eest seal ühe korraliku jõuluprae kartulite, üliheade lihapallide ja pohlamoosiga. Nämm-nämm.
Üldse on jõulud siin alanud. Tänavad on tulukesi täis, kuused on poodides ja kõlab jõulumuusikat. Lisaks on õhus piparkookide ja kaneeli hõngu. Mõnus. :) Lumi võiks nüüd ka maha tulla,aga eks siin "lõunas" läheb sellega veel aega.

Okei,see oli vist kõige pikem paus mu sissekannetes. Kui lühidalt kokku võtta,siis Eesti-reisi teine pool oli samuti super. Sain kõik asjaajamised tehtud, vajalikud asjad ostetud ja nägin paljusid kalleid inimesi. Kahjuks mitte kõiki,nii et siinkohal tervitan Katit,Taavit,Carmenit,Dellat,Kadi,Riini,Mirelli,Enet ja paljusid teisi. Lihtsalt ajast jäi puudu. Järgmisel korral siis kohtume topelt! ;D
Huvitav oli täheldada,kuidas eesti toit maitseb teistmoodi ja kui harjumatuna tunduvad trollibussid. Naljakad Nõukogude ajast pärit majad olid tuttavad,aga samas ka võõrad. Kergendust pakkus võime kõigest aru saada, nii et asutustes enda selgeks tegemine ei võtnud mingit vaeva. :)
Perega koos olla oli super. Ma olin hakanud igatsema neid vaikseid õhtuid,kui koos telekat vaatasime ja juttu ajasime. Tunnen puudust jalutuskäikudest ja naljajuttudest. Aga mul on hea meel, et ma ei ela teist kellestki liiga kaugel. Tund ja viisteist minutit sõitu ei ole just eriti palju.
Pealegi,ma armastan Rootsit. Neid mägesid,rohelust, neid lugematuid kohvikuid,poode ja parke, rõõmsaid inimesi ja seda vabadusetunnet. Kuigi Eestits oli üli-ülihea olla,oli mul Landvetterisse tagasi jõudes ikkagi tunne,et olen nüüd koju jõudnud. Ma loodan,et see tunne jätkub,sest olen just ennast siin sisse elama hakanud. Isegi elamisluba ja pangakonto on nüüd olemas. Peaaegu nagu kodanik juba. :)
Nüüd olen ma töötanud ja niisama kodus olnud. Käisime Alexiga pizzat söömas ja niisama poodides ning vaatasime filme. Käisin isegi tööintervjuul ja peaaegu saingi tööd,alles viimasel hetkel tuli välja,et see töötaja,kelle asemele ma pidin minema,otsustas ümber ja tuli tööle tagasi. Nii et mässan siis oma Scandicuga edasi.
Nüüd lähen siis pikali,homme tuleb mulle tore külaline Eestist! :)