Neli päeva omaette elu on nüüd möödunud. Aeg läheb siin rahulikult,pika sammuga,aga rõõmsalt. Isegi äikesevihmas on tunda päikest.
Mis ma teinud olen-maganud päris palju. Olen ikka veel tõbine oma kauem kui nädal kestnud kurguvaluga ja eile õhtul tõusnud palavikuga. Nüüd on palavik vist taas all (ma loodan),aga kergelt uimane olen ikka. Aga mu söögiisu on tagasi,mis on hea näitaja. :)
Lisaks unine olemisele olen tegelenud CV koostamisega (hullumeelne ettevõtmine,kui arvestada,et pidin seda rootsi keeles tegema),rääkinud paljude eestlastega,võtnud ka ühendust Göteborgi Eesti Organisatsiooniga,koristanud,teinud süüa,käinud poes,jalutanud,lugenud,vaadanud Rootsi TV-d.
Täna käisid A ja tema õde C siin. Vaatasime algatuseks TopGeari,siis valmistas A maailma kõige maitsvamad spagetid ja mina nikerdasin õunakooki. Kõht sai VÄGA täis. :D Lisaks polnud ma A-d esmaspäevast saadik näinud,nii et oli imehea temaga jälle koos olla. Mis sest,et kogu aeg masendas mind teadmine,et ta läheb jälle ära,et olla minust 70km kaugusel,ja seda jälle mitmeks päevaks. Ma ei tea varsti,kui kaua ma sellise asjaga toime tulen enam...Aga eks ma pean,mis mul üle jääb? :P
Mis siis veel...homme peaks igaks-juhuks ülikooli asju uurima,tööportaalidesse oma CV-d sisestama ja ma ei teagi..terveks saama. Ahjaa,majaomanik tuleb ka homme (kui ta just juba pole kodus,sest ma kuulsin pea kohalt kummalist kriiksumist nagu keegi kõnniks seal...hmm).

Olgu siis,kirjutamiseni!

Olek II

Nii põnevat elu polegi mul vist kunagi olnud. Üks vägev asi teise otsa ja veelgi enam. :D
Laupäeval käisime siis D-de juures,enne üritasime poodi leida ja shoppasime(sõna "üritasime" selgituseks,et ma ei soovita kellelgi Göteborgi autoga tulla,sest siin ei saa mitte ükski tont ka aru,kuhu,mismoodi ja miks sõitma peab. Me tegime nädalavahetusega Götele oma sada ringi peale).
D-de juures oli tohutult armas ja kodune. Nad on niiii toredad inimesed! Äge oli näha ka,kuidas A ja minu vanemad omavahel tutusid ja sõbrunesid tänu Wee bowlingule ning golfile. :D Tjörn on jätkuvalt maine paradiis,eriti nüüd suvel,kus on soe,roheline ja noh,suvine. Need pisikesed puumajad,kitsad tänavad,purjesadam,meri,kaljud...täpselt nagu Lindgreni raamatud. Võrratu. Kusjuures,kuigi saar on päris suur,ei ole seal ühtegi politseinikut(välja arvatud rannavalve).
Eile tulime siis D-de juurest tagasi ja läksime otsejoones Lisebergi lõbustusparki. Nagu tõsiselt lõbus oli! :D Saime kisada,raputada ja märjaks saada. Lisaks veel Burgerkingis süüa. Pluss need vaated Göteborgile...Ja muidugi oma pere ja A-ga koos olemine...Mida veel tahta võiks? :)

Täna asus pere taas koduteele. Viissada kilomeetrit Stockholmi tagasi ning siis laevaga 16 tundi. Uuh. Edu neile,loodan,et kõik sujub.
Mina koristasin ja panin asjad korralikult ära. Varsti teen pilte kah,siis on näha,mismoodi ma siin pesitsen. :) Peagi tuleb A,siis me lähme ostame mulle veel vajalikke asju ning osaleme ka noorte pereõhtul Instituudi hoones. Mmmmõõõnnnuuus!

Olek

Kui me olime end mu toas enam-vähem sisse seadnud,asusime mu kodu ümbrust avastama. Super lihtsalt,mis majad ja aiad siin on! Huvitav on see ka,et kuigi Göte on Rootsi suuruselt teine linn,ei jää siin üldse suure linna tunnet. Nagu oleks väike armas maalinn. Mõnus.
Jalutasime kõigepealt poodi,seejärel Slottsskogsparkenisse,mis on suur suur lossipark. Seal asub tasuta loomaaed(kitsede,põtrade,hobuste,mitmete lindude,pingviinide,hüljeste ja muude elukatega ja ka lasteloomaaiaga), spordiväljakud,purskkaevud,tiigid,vaateplatvormid ja pisikesed kohvikud/jäätisekioskid. Rootsi graniitkaljude-metsadega maastik mängib oma rolli kõige kaunimaks muutmisel. Imeilus!
Õhtul,kui olime kohalikust türklaste pizzeriast hiiglasliku pizza ostnud ja selle ära söönud,jätkasime jalutamist. Seekord võtsime suuna teisele poole maja,nii et me sattusime ülisuurele kalmistule. Siinsed kalmistud on nagu ehtsad pargid,mitte sellised sünged töötegemise kohad nagu seda on Eesti surnuaiad. Kõik on parimas korras,hoitud ja kena. Kalmistu on siin mõtiskluste ja esivanematega koos olemise koht,mitte üks suur tüütav riisumise-umbrohu kitkumise kohustus nagu seda surnuaed tihti eestlaste jaoks on. Armas. Mis mulle veel huvitav tundus on see,et hauakividel on tihti võimalik näha linnukesi istumas. Kui lähemalt uurida,siis need polegi päris linnud,on hoopis portselanist või millestki sellisest. Aga seda on nii ilus vaadata. :)
Novott,ja kui olime oma jalutamised teinud,tulime koju tagasi ja üsna pea magasime kõik sügavat und pärast eilset rahutut ööd.

P.S

Muide,kuna siia piltide laadimine võtab ilmatuma kaua aega,siis panen fotod hoopis Facebooki üles. :)

Minek

Viimasteks ettevalmistusteks kodumaal olid siis R-ga kokku saamine,vanaema-vanaisa külastamine ja autosse kohvrite-kastide toppimine. Ning siis võtsimegi suuna sadama poole! Teel sõime veel tüüpilist Statoili einet.
Laev väljus Tallinna sadamast kell 18.00 ning võttiski suuna Stockholmi. Öösel vaatasime show-etendust ja ma üritasin ennast ravida,sest nagu alati,oli mu ajastus lihtsalt suurepärane- mu kurk pole mitte kunagi nii paistes olnud. Mulle oli põhimõtteliselt alles jäänud ainult üks pisike auguke,mille kaudu maitsetuks muutunud toitu neelata. Vahva. Öösel pihustasin endale pool pudelit Hexorali kurku ja hommikul käisin laevaarsti juures. Ehtne meremees,tumesinise mundri ja habemega oli. Hästi sõbralik ja tore. :) Andis mingi tableti.
Rootsis algas kogu asi seiklusega. Me asutasime ennast rõõmsalt E4 maanteele,mis pidi meid kenasti Göteborgi viima,aga ühel hetkel jõudis meile kohale,et me läheme vales suunas. Õige maante,aga valetpidi sõitsime. Ehk siis me avastasime äkki,et oleme möödunud Uppsalast,mis on nagu totaalselt vale koht,kui tahad Göteborgi minna. Üle saja kilomeetri lihtsalt metsa nagu. :D Aga ega midagi,tegime peatuse,sõime ning asusime tagasiteele. Muide,siin on maanteede ääres iga natukese aja tagant peatuskohad laudada ja vetsumajadega,kus on soe vesi sees isegi (juhul,kui keegi ei tea,nagu mina ei teadnud ;) ).
Uppsala ise on armas linn,ühes pisikeses juuksurisalongis küsisime teed ja ja meid juhatati sõbralikult Stocki poole tagasi. Sealt saime juba õigetpidi E4-le ning sõit Göteborgi poole võis alata.
Tee peal nägime silti,mis juhatas mingisuguse lossi juurde. Otsustasime,et kui juba Rootsis olla, siis ikka lossid ja järele vaadata-ikkagi kuningriik. Väga väga hea elamus oli! Mul hetkel ei tule lossi nimi meelde,aga hiljem ehk ütlen,mis koht see oli. Imeilus aed,isegi loomad ja põllud olid,nii nagu vanasti. See on üks suur järv,ümber mille on hästi palju losse ehitatud. Niisiis me läksimegi kohe ka järgmist lossi vaatama,mis oli hoopis teistsugune kui esimene,aga ikka väga äge. Nagu mõnest vanaaegsest õudusfilmist pärit. ;D
Lossid vaadatud,sõitsime (mõnikord puhkepeatusi tehes) üha edasi,oli ju vaja 500km ühe õhtupoolikuga katta. Aga seda me päris ei jõudnudki,sest kõik olid kuskil 150km enne Götet omadega nii läbi,et otsustasime ööbima jääda. Et lähim kämping oli juba kinni ja hotell liiga kallis, magasin mina vennaga autos ja ema-isa telgis. Veits kitsas oli,aga vähemalt sai magada.

Järgmisel päeval,see on reedel,jätkasime oma teed. Tegime väikese hommikusöögipeatuse ühes bensukas ja kui siis edasi jõudsime,hakkas maastik üha mägisemaks ja ägedamaks muutuma. Järved,mäed,metsad,tunnelid-kõik see oli nii lahe,samas nii kodune. :)

Kui Göteborgi jõudmine oli saavutus,siis õige tänava leidmine oli samuti paras kunsttükk. Tiirutasime vist mitu head ringi ümber linna,enne kui õige teeotsa kätte leidsime. Sealt edasi läks juba libedalt ja õige pea vaatas mulle vastu mu kodutänav ja mu enda pisike toake. :)

Noniiii

Asjad on nüüd kõikidel meil Muldadel koos ja minekuvalmis. Ma ei kujuta ette,mismoodi me autosse ära mahume,sest meil on mingi sada kotti pluss veel ühised toidukotid,telk, magamiskotid ja mis iganes veel. Aaaga noh,loodame,et mahume. Lõpuks olen ma ka kaheksakesi pisikeses autos olnud,pluss igal sõitjal kaks suurt kotti. :D
Igatahes,kallis R tuleb täna veel külla,siis lähen ütlen vanaemale-vanaisale nägemiseni (või peaksin ütlema hoopis: Vi ses!). Ja siis poole viieks sadamasse och laeva.

Killuke nädalavahetust

Nukralt ilus pluss pakkimismaraton

Nädalavahetust pole võimalik sõnadega kirjeldada. See oli ületamatu kogemus. Ma tundsin kõike: kurbust,õnne,tohutut rahu ja hingematvat joovastust. Ma olin meeleheitel ja ootusi ning lootusi täis. Ja ma armastan.
Mis ma tegin? Olin koos A-ga. Kogu aeg,nii palju kui võimalik pärast nelja rasket kuud. Ja kõige parem oli pühapäev,mis oli kõigest kõige raputavam. Kirik oli liigutav,kurb ja ääretult armas ning ilus. Meie kogudus on tõesti mu teine pere,ma justkui oleks ma neid alati tundnud,kuigi möödas on vaid aasta. Seal on lihtsalt nii nii palju kalleid inimesi,armsaid mälestusi,võrratuid kogemusi. Kaks ilmselt kõige liigutavamat hetke olid sakramendikoosoleku lõpulaul,mis mind tegelikult isegi nutma pani ning Noorte Naiste kingitus,mis oli võibolla kõige armsam ja hoolivam asi,mis ma kunagi saanud olen. Tõesti,ma olen niiiiiiiiiiii tänulik! Te olete mulle kõik tohutult kallid!

Aga nagu peaagu iga asi,kahjuks ka hea asi,jõuab kord lõpule,nii sai läbi ka minu underbar nädalavahetus. Nüüd on mu hing täis veelgi suuremat igatsust, kahetsust, rõõmuärevat ootust ja mida kõike veel. Vat sellepärast ma nii kahtlaste postituse tegingi. Nii ülevoolavalt tundelise,ma mõtlen.

Muidu täna terve õhtupooliku ma pakkisin asju. Nüüd on mu esmavajalikud asjad kõik koos. Natuke on vist isegi ebavajalikku. Aga kolmapäevaks olen ma nüüd valmis!

Mitte ei mõista

Põhimõtteliselt nädal on jäänud päevani,mil ma pühin jalgadelt Eesti tänavate suvetolmu ja alustan uutmoodi elu. Kui kummaline. Aga see arusaam valitseb vaid mu mõtetes. Tegelikult pole see teadmine tõeliselt kohale jõudnud. Võib-olla siis jõuab,kui ma laevas olles kaugenevale Eestile vaatan. Või kui ma oma uue kodu uksest sisse astun. Või kui mu perekond tagasi kodumaale sõidab. Või jõuab see alles siis kohale,kui ma juba paar kuud Oxhagsgatanil elanud olen. Või siis ei jõuagi mulle see teadmine kunagi pärale.
Eks ma saan varsti teada.
Viimased nädalad Eestis on olnud veidrad. Isegi ei tea täpselt miks. Võib-olla pidevalt kummitav mõte,et ei näe neid kohti nüüd tükk aega. Samas,ma peaksin ju siis sellest kõigest viimast võtma,aga ma nii ootan oma sõitu,et kogu aeg on rahutus hinges. Igavuse tunne on,isegi kui on nii palju teha ja nii paljudega kohtuda. Lisaks igatsen ma meeletult oma A-d,kuigi peaksin nautima oma perega koos olemist. Varsti on mul ju võimalus tahtmise korral kasvõi iga päev A-d näha. Aga mis teha,ikka ma istun igal võimalikul juhul arvutis ja ootan närviliselt,et ta juba tuleks,või räägin temaga Skype´s ja lähen igatsusest lõhki. Mnjah. Eks see käib asja juurde.

Aa,meelde tuli see ka,et tihti me ei taipagi,kuidas meie elus mängib tohtut rolli Jumal,saatus või ettemääratus,nimetage seda siis nii nagu soovite. Ma sain eile teada,et kui ma poleks viimasel hetkel oma uhkeid tulevikuplaane muutnud (veel hiljuti kahtlesin,kas see oli ikka õige tegu), oleks ma nüüd keerulises olukorras ja kardetavasti väga löödud. Ma olen lihtsalt nii tänulik,et mu teele saadeti keegi,kes pani mu mõtteid teises suunas liikuma. Huhh,napikas.

Valgus ja Varjud

Ma veendusin eile,et isegi turul on võimalik toredalt aega veeta. Käisime ema ja vennaga Nõmme turul ja tõesti,see täitis hinge sellise armsa koduse rõõmuga,mida ma pole juba ammu tundnud. Ilm oli ilus,lõhnad isuäratavad,inimesed sõbralikud ja toit hea. Kuulda oli isegi võõrkeeli,lisaks tuvide pehmetele häälitsustele,laste kilkamisele ja loomulikult ostjate-müüjate paljuhäälsele vestlusele. Mõnus.
Mõeldes,et kuidas teha lühikokkuvõtet möödunud päevadest,leian end keerulise olukorra eest. Nii palju väikeseid ja tähendusrikkaid asju on toimunud,aga ei oska neid kuidagi kirja panna. Erilisemad hetked olid ehk üks võrratumaid pühapäevi kirikus,endise misjonäri külaskäik, aktiivne skype´mine,ületulvav armastusetunne,poodlemine koos emaga,pidevad Rootsi-mõtted ja palju palju muud.
Just hetk tagasi olin veel tegelikult tuttavlikus segaduses ja masenduses. Ma ikka oskan tekitada mõtteid,mis mind tasakaalust välja viivad ja murepilved taas kohale kutsub. :P Aga nüüd ma lõpetasin teist korda Mormoni Raamatu. Moroni viimane peatükk täitis mind ootamatu rõõmu ja valgusega. Ausalt,see oli lausa füüsiline ja üldse mitte minust endast tingitud. Lihtsalt nii hea ja kerge hakkas. Selline lootus tulvas minusse tagasi,et seda on raske kirjeldada. Ja taas ma tean,et ma ei pea muretsema! Mul on igavesed abilised,kes mind armastavad alati ja kõiges. Lihtsalt...võrratu!

Ma tean,et ma olen seda juba niiii palju kordi öelnud,aga ma ei saa seda lihtsalt endas hoida: Suvi on parim!!! Isegi kui ma olen palaviku ja nõrkusega voodis,sest peakatteta mööda ilma ringi kõndimine otsustas mulle ilmselt päikesepiste tekitada. Ups. :D
Käisin eile vanalinnas,et seda ühele toredale Austraalia eestlasele näidata ja tutvustada. Hästi vahva oli,nägin lõpuks meie vabadusesamba ka ära. Lähedalt näeb see täitsa kena välja tegelikult, üldse mitte nii nagu telerist vaadatuna. :) Tegelikult hakkas see mulle isegi päris meeldima. Ja eks ma olin pärast Oleviste tornist vaate imetlemist üsna isamaalises meeleolus ka. Ma ei saa parata,suur osa Tallinnast on ikkagi minu meelest ülimalt ilus,rääkigu mõned, mida tahavad.