Ja suvi on käes. Ma loodan,et see tunne nüüd püsib ka. Ja kraadid võiks veel natuke suuremad olla,nii et varjus ka lühikeste riietega piisavalt soe oleks. Suvi on ületamatu.
Lisaks sellele olen enamiku oma kohustusi lõpuks kaelast ära saanud. Need olid just sellised tüüpilised asjad,mida kohe kuidagi ei viitsi kätte võtta,nii et nad siis kummitavad päevi ja nädalaid alateadvuses ja tekitavad mõnikord ebameeldiva süümeka. Lõpuks sain ma need tehtud.
Imelik on see ka,et rootsi keele kursus saab järgmisel nädalal läbi. Juba. Väga ääretult kummaline. Alles ma ju alustasin?

Tegelikult on mul elus esimest korda hea meel,et suve algus kiiresti läheb. Ma armastan suve, selle kuuma hingust ja päikest ja rohelust,aga seekord ei saa ma seda nii nautida nagu varem. Ootused ja lootused kasvavad iga sekundiga üha tugevamaks.

Jah,ma tean küll,et me ei peaks elama nagu kellapendel-kiikudes tuleviku ja mineviku suunas, unustades oleviku. Mõnikord on aga eriti raske mitte tulevikust mõelda. Eriti kui see äkki nii lähedal on.

Aga täna ma lähen maale. Ehk leevendab varasuvine loodus mu igatsusärevust.