Väga deep lause.
Igatahes. Kool on nüüd ametlikult LÄBI. Ei mingit tunnist tundi laua taga istumist,matemaatika, vene keele või bioloogia pähetuupimist,mitte mingisuguseid koduseid ülesandeid,referaate või muud sellesarnast enam. Kõik! Vähemalt aastaks. Aga ülikool on ikka ülim kool,nii et äkki pole see nii hull. Pealegi,mis ma ikka praegu selle üle oma pead vaevan. Elu on näidanud,et kõik,mida ma plaanin,läheb plaanipäraselt hoopis teistmoodi. Aga pareminigi kui olin arvata osanud. Nii et siis jah...
Lõpuaktus oli muidugi meie koolile omaselt kohmakas,aga ikkagi kuidagi armas. Pärast sai palju lilli ka ja kodus sõime. Lõpupidu oli...nojah..tore oli ju kõigiga viimast korda koos olla,aga õigest peomeeleolust jäi suur tükk puudu ikka. Siiski,koht oli vähemalt mõnus. Ja inimesed sõbralikud.
Jaanipäev oli suvine ja armas. Mingit erilist kärtsu ja mürtsu polnud,kuigi naaberaedadest kostis läbisegi eesti-ja venekeelset muusikat. Ja ma ei tahtnudki midagi erilist. Praegu tundub just seesama vaikne omaenda perega koos lõkke ääres istumine ja vaikne leiva-vorsti küpsetamine parima lahendusena. Olla iseenda ja lähimatega. Ainult kolm-neli kallist kallist inimest oli veel puudu..aga vähemalt mõttes olin ma nendega.
No comments:
Post a Comment