Põhjus,miks ma viimasel ajal olen nii vaikne olnud on,et mul justkui polegi midagi öelda ja samas on nii palju,mis on juhtunud. Eks selline see esimene kuu teises riigis ole. Ikka töö otsimine, uute paikade avastamine, õhku täitev armastus ja suvine rõõm südames. Vahepeal masendus ka,sest on tunne,et olen ühtäkki nii rumalaks jäänud,et lausa jube. Ei saa midagi aru,mis ümberringi toimub ja kõik oskused oleks ka nagu kadunud. Õudne. :D

Samas ei kujuta ma ette,et oleksin kusagil mujal. Ma olen viimasel ajal tundnud emotsioone,mis varem eksisteerisid vaid lapsepõlvemälestustes. Ilmselt on see avastamisrõõm,mis on segunenud vanade heade asjade mäletamisega. Justkui oleksin ma Eestist selle kõige parema kaasa võtnud ja siia laiali laotanud.