Rahu

Ma pean tunnistama,et kuigi Rootsis olemine on superlahe ja on niiiiii äge,et ma lõpuks saan siin olla, ei ole ma kogu aeg õnnest särav. Viimaste päevade õhtud on olnud küllaltki nukrad. Ma pole harjunud üksi olema ja teadmatus tulevase suhtes võib mõnikord küllaltki raske koorem olla. Mure ja hirm ei jäänud Eestisse,pigem said nad jõudu juurde nüüd,kus ma tõesti peangi kõigega toime tulema.
Ma ei taha siit ära,aga ma tahaks kindlust ja mingisugustki märki või juhatust,mis aitaks mul otsustada ja mõista.

Täna õhtul,olles puhanud ja jalutanud ilmselt kõige kaunimas paigas,mida ma tean,istusin ma ja tegelesin arvutis oma asjadega,ikka muremõtted peas. Siis sattusin lehele,kus hakkas mängima vaikne rahulik vaimne muusika. Ma lõpetasin oma kirjutamised ja istusin mõnda aega vaikides. Siis võtsin riiulist raamatu Jesus the Christ,mida polnud veel lugeda jõudnud ja hakkasin seda lugema.
Minusse tulvas taas tohutu rahu ja kindlus. Mind oleks nagu maast üles tõstetud ja õrnalt jalule aidatud. Ma polnud seda nii kaua tundnud...
Ma tõesti tean,et Kristus elab. Ma tunnen seda jälle nii tugevalt. Ja ma olen õnnelik. Ja mis kõige tähtsam,minus on rahu ja armastus. Tänan Sind,Isa ja tänan Sind,Jeesus. Ma olen tagasi koduteel.