Kui eelmist nädalat võib kokku võtta sõnaga Lootusetus (ühel hetkel tekkis lihtsalt tunne,et mida ma ometi teen siin,ise alles 19,vajalike kogemuste ja keeleoskuseta,võõral maal,kus kohalikelgi tööd pole), siis käimasoleva nädala kindel märksõna on Edu.
Juba esmaspäeva hommik algas sellega,et võtsin julguse kokku ja käisin elu esimesel töövestlusel. Rootsikeelsel. Ja mind võeti vastu! Kuigi ma vajan veel vähemalt ühte tööd,et endale kena rootsi isikunumbrit soetada,on vähemalt seegi juba saavutus. Lootust andis igatahes.
Esmaspäev jätkus mu isa sünnipäevaga,millest võtsin osa Skype´i vahendusel. Hea oli perekonda ja vanavanemaid näha ja korralikku eesti keelt kuulda. :)
Eile võtsin ette teekonna Instituuti,mis asub kesklinnas. Jalgsi. Jalutuskäik võttis veidi rohkem kui tund,päike paistis ja oli mõnusalt soe. Lisaks hoidsin kokku trammiraha,sest minu Fritidskort,ehk vabaajakaart kehtib argipäevadel alles pärast kella nelja. Kuna ma olen Rootsis igale poole ainult trammiga sõitnud ja head-paremat söönud,tuli see väike füüsiline tegevus kindlasti kasuks. ;)
Eile läksin ka siin esimest korda rootsi keele kursusteloe,mis oli natuke rohkem algajatele mõeldud,aga tore ikka.
Kõige parem eilse juures oli muidugi see,et meil ikka oli võimalus A-ga kokku saada. Kummaline,me olime koos ju pühapäeval,aga oli selline tunne nagu me poles vähemalt kuu aega näinud. Trammiga Centralstationi sõites oli sees ootusärevus ja kannatamatus,justkui oleksin äsja armunud. Võib-olla olingi,saanud lahti masenduse aegadest,tärkas minus ka uus armastus. Hea-hea-hea! :)