Täna hommikul tööle sõites jõudis mulle uue hooga kohale,et ohhh,ma olen Rootsis! Kohaga harjudes ju enam kõike imelist ja vahvat ei märka. Nüüd avasin jälle oma avastamishimulised silmad ja rõõmu oli palju. Isegi tööpäev läks nagu lepase reega,kui vana Eestimaist väljendit kasutada. Kõik need tunnid täis voodipesuhunnikuid,veepritsmeid ja küürimist-nühkimist ei olnud üldse nii rasked kui tavaliselt ja õige pea ootasin ma bussi,et see mind koduteele viiks. Hea. :)

Kodus oli ka tore. Eile õhtul küpsetatud õunakook ootas mind ja terve tuba oli täis mõnusat hõngu. Sõin ja puhkasin ning nüüd ootab ees veel midagi vahvat- pereõhtu ühes teiste Göteborgi noortega. Ma armastan seda Instituudihoonet,veel kunagi pole see mind alt vedanud. Alati saan ma sealt eriti hea doosi rõõmsaid emotsioone. :)

Huvitav on jälgida,kuidas mu elu on ehtne Ameerika mägi. Ühel hetkel olen ma õnnelik ja rahul,olles julgelt kõrgustesse pürgimas. Järgmisel hetkel toob langus endaga kaasa nii suure masenduse nagu ma senini veel kunagi kogenud polnud. Ja vahel tundub lihtsalt ülevalt vaadates järgnev langus hirmsam kui see tõeliselt on. Mõnikord tahaks lõpuks sirgele jõuda,sest see pidev üles-alla raputamine on kurnav. Siiski,alati otse sõites ei märkagi,kui kaunis on taevas ja kui lõbusalt paistavad kõik need pisikesed hooned ja inimesed,kes seal all maa peal on.