Aeg ikka lendab. Isegi kui vahel on tunne, et tahaks mõned päevad vahele jätta,sest esialgu on tunne,et need tulevad nii-nii pikad. Kuid siis näed äkki, et neid päevi oli väga vaja. Et ilma nende kogemuste ja sündmusteta poleks ka oodatud ajad need,mis nad peaksid olema. Siis märkad ühtäkki, et elu läheb tõepoolest mingi suure targa plaani järgi.
Mu elu on vist praegu just sellises hetkes, kus mitmed erinevad niidiotsad lõpuks kokku saavad. Nüüd ma mõistan nii mõndagi segast juhtumit ja elu keerdkäiku. Ja ma olen rahul. :)

Veel parem on muidugi see, et ma tean, et see pole kõik. See pole mitte lõpp- vaid alguspunkt. Mind ootab veel palju avastamata radu. Meel on hea.

Tore on ka see, et asjad hakkavad vaikselt laabuma. Vähemalt näib sedasi. Harjun keelega ja riigiga, tunnen inimesi nüüd ka nimepidi. Elamisluba on passis ja töökoht maksuametis registreeritud. Armastus on ja lootus ka. Lootus tulevikule, mis on kergem ja õnnelikum.

Uus kodu on mul ka. Armas korter Trollikapuutsis nagu nad seda paika siin nimetavad. Lõpuks on mul oma köök,mida ma ei pea naabritega jagama. Ma nimelt avastasin, et mulle ei meeldi süüa teha, kui keegi võõras vaatab. Loodan, et õnnestub ka mööbel varuda, siis on hubasem.
Kodu kaunistamise suhtes leidsin ma eile midagi imevahvat. Ma teadsin enne ka, et mu tädi oskab hästi joonistada, aga nüüd nägin,et ta on ju lausa lausa tõeline kunstnik. Ma loodan sinult pilti saada, kallis tädi Katrin, nii et oled hoiatatud. :D Andekad inimesed teevad meele heaks. Ja eks see anne ongi perekonnas, sest mu tädipoeg on ka paras kunstimees. On ikka vedu inimestel.

Novat,nüüd ma teen endale teed,krõbistan paar piparkooki ja poen mõnusasti tudule. Kolimiseni on jäänud ainult kaks päeva.