Täna kinnitasime oma eksamid allkirjaga ära. Nüüd enam taganemisteed pole! Mitte,et ma tahakski taganeda. ;) Ja esmaspäeval oli eriti mõttetu arenguvestlus. Minu meelest peaks sellise vestluse idee seisnema ikka selles,et nii õpilane kui kool saaksid end arendada,oma tugevaid ja nõrku külgi analüüsida ja vastavaid järeldusi teha. Aga mitu aastat küsida,kas noor inimene tarbib halbu aineid ja mis ülikooli ta tulevikus kavatseb astuda,on ikka tavatult totter. Aga nojah.

Mu elu on viimasel ajal olnud veelgi enam raamatulik. Ega ikka normaalne pole,kui on aega 40 minutit,et hulk riidepoode läbi kammida,püüdes leida eset,mis mu iseloomu ja ilusamad küljed kõige paremini esile tooks. :D Kuid seda on lahe meenutada. Ma arvan,et vahel peabki elus selliseid impulsiivseid ja meeletuid hetki olema,siis on hiljem,mida lastelastele rääkida. Elu peab olema põnev. ;)

Muidu on kõik kohad tulvil armastust,kas teile ei tundu nii? Ühtäkki muust enam ei räägita. Imeilus!