Olen vist oma blogi viimasel ajal natuke unarusse jätnud. Aga mul polegi nagu midagi öelda. Elu on ilus ja valus ühekorraga. Eriti nendel viimastel nädalatel. Vahel tundub,justkui loeksin ma raamatut. Mõnikord on,nagu vaataksin oma elu kõrvalt. Vahel see häirib mind. Vahel olen ma tänulik,et suudan enda tundeid ja käitumist analüüsida. Mulle lihtsalt ei mahu pähe,kuidas saab emotsioonidevoog iga hetk erinev olla. Ma võin olla täielikus masenduses ja paar minutit hiljem eufoorias. See on ülimalt huvitav(mitte et ma seda põnevaks peaks sel ajal,kui ma sügavaimas kurbuses kükitan).
Mõnikord on raske sellest aru saada,aga elus on tähtsaim,et oleks usku,kalleid inimesi ja päikest. Ja täis kõht ei tee ka paha. ;)
Armastan teid!