Täna see siis oli, täpselt kaks aastat tagasi. Astusin ärevalt ja samas maailma kõige suurema rahuga sooja veega täidetud basseini. Paar minutit hiljem väljusin sealt taas, üleni märg, puhas ja kirjeldamatult õnnelik. Mu silmad olid avatud ja ma NÄGIN, mul olid kõrvad ja ma KUULSIN. Ning mis kõige tähtsam, ma teadsin, mis on hea ja õige.
Seda on raske seletada ja kindlasti veel raskem mõista, kui pole tundnud sedasama mida mina. See lihtsalt on kogemus, mille võimsuses ma ei saa kahelda ja tunded, mida ma ei saa eitada. Ning ma tean, et see kõik ei tule minust enesest, vaid väljaspoolt. Taas on seda raske kirjeldada, aga ma tean, et peale minu on veel paljud, kes teavad, millest ma räägin.
Igatahes pole ma mitte kunagi kahetsenud, et sain ristitud. See on mu elu kõige imelisemal kombel muutnud. Mu usk annab mulle kindlust ja jõudu pidada vastu nendele katsumustele, mida elu mõnikord toob. Ja kõik ongi hea. Nagu täna üks naine tunnistas: Kõik võib ju olla raskem ja raskem, aga seetõttu ka üha parem ja parem.
No comments:
Post a Comment