Tervis, Pai ja Stress

Lõpetasin just isetehtud tatrapudru söömise. Tohutult mõnus oli. Ma polnud seda putru ikka väga tükk aega söönud. Nämm! :)
Millegipärast on nii, et ma ei saa hommikul tavalist piima peal keedetud putru süüa. Jube vastik hakkab pärast ja kõht ei tundu üldse täis olevat, pigem on selline tunne, et puder ajab üles. Pärast on terve päev kõhus imelik tunne. Vahel on sedasi isegi hommikuhelbeid süües. Lugesin nüüd, et mõni inimene ei talugi hommikul piima, sest selle molekulid on väga suured ja rasked. Vist kaldun minagi nende inimeste hulka. Vot sulle...
Niisiis on tatrapuder minu jaoks super hea variant. :) Ma pole Rootsis küll poes tatart näinud...Minu tänahommikune pudrutatar sai ostetud Eestist. Isegi peale panin kodumaist mustikamoosi. Ma pean siin seda asja ikka uurima. No kusagil peab ju tatart ka siin müüdama. See on ju nii maitsev ja tervislik!

Mul on see tervislikkuse ja looduse teema praegu raamatu mõju pärast. Kallis sõbranna kinkis mulle sünnipäevaks Merit Raju "Hingele pai" ja minu hingele tegi see raamat kohe nii suure pai, et olen nüüd igatepidi motiveeritud, ärevil ja täis indu oma elustiili natuke tervemaks muuta. Ma olen seda ju kogu aeg üritanud, aga ei ole leidnud endas seda energiat. "Paist" sain nüüd suure mõnusa motivatsiooni. Olen isegi hommikul külma dushiga ennast harjutama hakanud. Paar päeva tagasi raamatuga algust tehes olid mul sellise mõtte peale kõik ihukarvad püsti ja külm juba paljast mõttest jaheda dushiga ennast hommikul üllatada. Aga vat sulle, nüüd enam ei ole!

Ma pole juba ammu ühestki raamatust niivõrd sisse võetud olnud. Viimati tegi seda minuga vist "Harry Potter". Elasin enda loodud pisikeses reaalsuses, mis mujal maailmas ei kehtinud, aga minu jaoks oli täitsa olemas. Ootasin salamahti isegi kirja Sigatüükast... Nüüd aastaid hiljem usun ma siis hoopis seda, et olen võimeline elama natuke looduslikumalt ja rõõmsamalt. See aasta siin Rootsis oligi mind parasjagu ära rikkunud, mugavuse mõttes. Mis sest, et toiduraha nappis, ikkagi oli mugav ja soe ja hea. Ja väike salaplaan on mul ka, kogu seda terve ja rõõmsa elu kontsepti rootslastele meelde tuletada. Ma ju tean,et kuskil hinges on ka neil see olemas, lihtsalt tuleb hingele nii suur pai teha, et nad jälle mäletama hakkaksid.

Ma mõtlesin eile, et rootslased on tegelikult hirmus kuivad ja traditsioonilised inimesed. Lapsed on lapsed ja täiskasvanud täiskasvanud. Et kui täitub mingi teatud vanus, siis peavad valitsema ka teatud käitumisnormid. Kõik on nii hirmus igav ja keskpärane. Keegi tegelikult ei erine kellestki. Eriti jubedad on minu meelest praegu need Abiühingu naised, kes ise on tegelikult väga noored, peres on alles üks laps, aga ometi on nad nii tähtsalt oma "tähtsate" asjade juures. Nii kole ja vana tunne... Eestlaste puhul võib küll öelda, et olgu me suures stressis, aga vähemalt on paljudel virumaalastel lapsemeelne rõõm ja julgus asju omamoodi teha, uskuda loodusesse ja naerda niisama, naeru pärast. Ja igaüks teab, et viinasokid võtavad palaviku alla ning kummelitee on kõhule jube hea. Siin olen ma kohanud umbes ühte inimest, kes sellised asju teab. Päris võõras tunne selles mõttes.

Raamatust tuli mulle aga väike arusaam, miks eestlased siiski nii suuresti stressavad. Mõtle, kuidas meile väiksest peale korrutatakse, et töö peab olema raske ja see kõige tähtsam asi meie elus. "Enne töö,pärast lõbu." "Tänasida toimetusi ära viska homse varna." Isegi hea ei tohi kaua olla, sest "pill tuleb pika ilu peale". Lõpuks on veel rumal midagi loota, sest "lootus on lollide lohutus". No vähemalt keegi ütles selle peale, et "lootus sureb viimasena". Aga samas jääb sedasi mulje, et sa võidki lootma jääda, aga oma soovitut sa ikka ei saa...
Ja siis ongi nii, et hinges ihkavad eestimaalased olla rõõmsad ja terved ja puhata, aga ei julge, sest "sedasi ju ei saa ikka" ja "kes siis nii teeb". Ja nii surud muudkui oma rõõmu ja unistusi alla, sest tunned end süüdi sellepärast, et tahad olla õnnelik. Pole siis ime, et stress on!