Me püüdsime oma teekonnal leida mõnda kohta,kus me veel olnud pole ja see õnnestus ka. Ühel hetkel leidsime end täielikust getost. :D Nõukogude arhitektuuri meenutavad ehitised, garaazi ees istuvad vanamehed ja pea igas nurgas/põõsas lärmav kamp noori. Ja terve linnaosa peale nägime (peale meie) ainult kahte põhja-eurooplast. Natuke kõhe,aga lahe ka. Me kumbki polnud kunagi säärases kohas olnud. Mõnikord ei peagi eksootiliste elamuste jaoks kaugele maale sõitma,siinsamas pisikeses Trollhättanis on ka oma seikluspiirkond olemas. Väga sinna tagasi ei kipu küll,sest need noored olid meist kui sissetungijatest omal moel huvitatud.
Lisan arhitektuurist paar pilti ka,kuigi need ei paista üldse nii uhked välja kui päris elus. Tallinnas on küll veelgi põnevamaid kohti,aga noh,meile on see siin midagi erilist. :P
.JPG)
.JPG)
2 comments:
Tervitusi Sulle helisev Heli!
Ühel kevadisel päeval potsatas postkasti teatis. Teatisel seisis, et saabunud on kiri perekond Reikopile ning kätte saab perekonna esindaja. Nojah...meil siin maal on masu mõjutanud ka postkontori lahtioleku aega siis ainus kes teatisele järgi sai minna - olin mina. Sa ju tead, et ma ei kanna sama nime, seega väriseva südamega esinesin Carmeni nimega :-) Nüüd olen ma veidi pattu teinud ning ennast 20 aastat nooremaks valetanud. Aga vahel on kõvasti noorem olla päris hää tunne. Kena roheline paks ümbrik käes, ei mallanud ma seda kodus lahti teha vaid neelasin kogu sisu silmadega postkontori ukse taga põlvini lumehunnikus olles. Nii armas ja kena sinust! Ja mina olen paras luuser koos Carmeni, Della ja Taaviga....no kuidagi ei ole jõudnud sulle vastata. Ideid on olnud igasuguseid ja oleme tahtnud ka üllatada. Kuid...ma veidi häbenen nüüd......kuidagi ei ole jõudnud. Ehk annad mulle andeks? See on nii, et mida rohkem vaba aega peaks olema - seda vähem seda on.
Mis aga puutub getodesse ja teie jalutuskäiku....tuli paratamatult meelde minu kunagine Londoni külastus. Mina kes üldiselt inglise keelt ei tönka....sattusin metrooga kihutamisest nii hoogu, et ei pannud tähelegi kuidas põrutasin turvalisest kesklinnast äärelinna. Ja kui lõpuks avastasin, et olen päris kaugele kihutanud ning peale selle veel jänesena ka ( mul oli vaid ühe tsooni pilet muretsetud ning ületanud igasuguse õiguse olla kolmandas tsoonis) hüppasin metroost välja ja tegemist oli ühe kena getoga. See oli üsna hirmuäratav kuigi midagi ohtliku ju ei juhtunud. Peale selle, et üritasin "märkamatult" üle raudtee ronida teisele poole, et võimalikult kiiresti antud kohast kaduda. Putkas olev mustanahaline vehkis kätega ja püüdis mulle midagi öelda...loodan, et üritas mulle selgeks teha kui ohtliku tegevusega ma tegelesin ja kuidas minust oleks võinud saada pannkook. Aga see ümbrus...ja need inimesed...ja need kes vist olid kunagi päris kenad inimesed...ei pannud korrakski mõtlema, et võin kohe kohe saavutada molekuli tasandi. Terveks ma jäin ja õnnelikult sain turalisesse tsooni tagasi ja ühe nägemuse võrra olen rikkam. Eks sellised kohad peavad ju ka olema aga igapäevselt me ju sellele ei mõtle. Nii, et igasugune seiklus tuleb vaid kasuks. Ja pidavat meeldetuletama kui hästi meil tegelikult kõik on!
Tere-tere! Juba see hiigla vahva ja pikk jutt siin blogi kommentaarides oli mõnus üllatus! Pealegi oled sa ju mulle terve hulga asjakesi koos mu emaga teele saatnud. Särki imetlesin näiteks nii mina,Alex kui ka tema perekond. :) Nii et hoopis mina olen siin see häbitundja olnud!
Jaa,seda sinu Londoni-geto lugu ma isegi mäletan,oli ikka seiklus tõesti! Aga nii ongi elu ju huvitavam,kui kogu aeg oma koduseinte vahel konutada,siis ei teagi ju,mis põnevat veel maailmas on. Isegi kui on natuke jube. :D Ning siis väärtustame oma kodu kah rohkem,ega sellises "geto-augus" ikka elada ei tahaks ju. :D
Nüüd teil ka uus reisisiht silme ees,kindlasti tuleb äge reis! Tehke palju pilte! (ma tean,et ma alati ütlen seda teistele,aga ise olen kohutavalt kehv pildistaja :P)
Varsti kohtume ka! Seniks päikest! (kuigi pärast võiks ka muidugi päikest olla)
Post a Comment