Tempel

Ma ise ei olnud tähelegi pannud,et mu elu hakkas vaikselt allamäge kiskuma. Ma sain sellest alles üleeile aru,et midagi oli minus valesti. Kas olin ma oma palveis liiga masinlikuks muutunud või mõtlesin valedele asjadele,seda ma ei tea. Aga kui ma trollis sadama poole sõitsin,et Helsingisse Templisse minna,taipasin äkki ehmatusega,kui kuri ma olin ja kui raske on mul endale meelde tuletada,et peaksin oma ligimesi armastama. Kartsin,et pole enam vääriline Templisse minemagi. Aga kõik oli ju korraldatud ja ma läksin siiski.

Kui hea,et ma seda tegin! See hetk,mil me Templi juurde saabusime,oli ülev. Autoraadios mängis vaimne muusika ja mu silme ette ilmus Tempel,pimeda öö taustal,tuledesäras. Ja minusse valgus rahu. Ja tänu,õnn,armastus. Isa siiski toetas mu minekut,taipasin ma rõõmsalt.

Järgnev aeg oli võrratu. Ma tundsin nagu oleksin koju jõudnud. Kõik oli nii hea,nii loomulik. Templis vaikselt oma mõtteid mõlgutades,palvetades ja pühakirju lugedes oli nii lihtne,nii tohutult kerge kõigest aru saada. Mõtted polnud koormaks,nad olid õnnistuseks.

Ka tagasisõit oli vahva,vaatasime filmi ja kuulasime/vaatasime karaoke võistlust. :D

Need päevad olid imeline kogemus. Tahaks juba tagasi. :)