Sain eile läbi Paolo Coelho "Alkeemik". See raamat jättis mulle üsna sügava ja hea mulje. Ääretult armas ja soe sümbolistlik lugu sellest,kuidas inimesed oma elus üldse märkidest aru ei saa. Tihti vaatab õnn neile näkku ja nad ei taipa seda. Sügavamõtteline ja lõunamaa soojusest õhkuv raamat tõi meeldiva vahelduse meie novebripimedusse.
Jagaksin teiega mõned tsitaadid,mis mulle eriti meeldisid(tõtt-öelda kirjutasin vist pool raamatut märkmikusse ümber,haha,aga kõike ei hakka siia välja tooma):
*Keegi ei saa oma südame eest põgeneda. Seepärast on parem kuulata,mida ta räägib. Et ei tuleks hoopi,mida sa ei oska oodata.
*Oma unistusi otsides pole ükski süda mitte kunagi kannatanud,sest iga hetk sel teel on hetk,mil me kohtume Jumala ja Igavikuga.
*Meie ees on suured aarded ja me ei saa sellest aru. Ja tead,miks? Inimesed ei usu aaretesse.
*See,kes Oma Loo järgi elab,oskab kõike,mida vaja. Ainult üks asi muudab unistuse võimatuks: hirm ebaõnnestumise ees.
2 comments:
Mulle meeldib ka see raamat väga (teised Coelho omad, mida lugenud olen, ei ole nii head muljet jätnud). Kas sa kasutad seda märkmikut, mille sünnipäevaks said? :D
Kasutan! Kaks sissekannet on küll alles tehtud(Keisri hull ning Alkeemik),sel lihtsal põhjusel,et polegi rohkem midagi lugenud. Novelle ei hakka sinna ka ju sisse kandma. Aga peagi tuleb lisa Twilighti näol!;)
Suur aitäh Sulle selle eest! See oli just see,mis mul kui kirjandusfanaatikul vaja oli!:D
Post a Comment