Vahel on tunne,et mul oleks tarvis seda ajakeerajat Potteri-raamatutest või vähemalt midagi sarnast. Tõesti,mul on nagu kogu aeg vaja kuhugile minna ja midagi teha. Mis toimub?
Ühest küljest on see jube vahva,sest nii pole võimalustki igavust tunda. Aga teisest küljest on mul vahepeal tunne,et kogu see põnevus ajab mind stressi ja väsitab väga ära.
Nii pean ma näiteks bioloogia olümpiaadi tegemise lükkama esmaspäeva õhtule,mis on tähtaja eelõhtu,sest arvatavasti pole mul lihtsalt muudel päevadel aega. Ja ma ei saa ju õpetajale kuidagi seletada,et mul tõepoolest polnud võimalust seda varem teha. No tõesti,kui ma õhtul lõpuks koju jõuan(eeldades muidugi,et ma ei pea veel kuhugile minema või mõnda kiireloomulist asja kirjutama),olen ma omadega nii läbi,et suudan vaid teleka või arvuti ekraani jõllitada ja siis ennast teki alla vedada.
Njah. Vingu-vingu. Suure hulga asju olen ma ju ise endale graafikusse toppinud,aga enamasti on ka need siiski lõppkokkuvõttes vajalikud.
Hästi siis. Ma enam ei tüüta oma sõnademulinaga(no aga saage aru,on ju "selle nädala viimane reede";D). Näeme!
1 comment:
Heli kallikene, ma saan sinust täiesti aru. Ma kirjutan oma blogisse midagi selle kohta. ;)
Post a Comment