Hahah,eks nüüd on siis minu kord oma blogis "Twilightist" vatrama hakata. Ma nüüd veendusin taas,et olen lootusetult võimeline ikka ja jälle mõnest võrratust teosest pöörasusse sattuma. :D See on tõepoolest ülihea raamat,täpselt minu maitse järgi.
Siiski...toimus üks huvitav avastus. Nimelt,kui ma varem(loe:pool aastat tagasi) mõnda sellist lugu juhtusin lugema,olin sellest nii totaalselt hõivatud,et kogu reaalsus hajus ja ma olin võimeline nädalaid ringi käima,pea täis unelmaid,suutmata vastata ühelegi küsimusele,sest ma lihtsalt ei kuulnud neid. Selle juurde käis veel mingi seletamatu valu,piinav ihalus ise midagi sellist läbi elada.
Aga nüüd on asjad muutunud. Ma naudin "Twilighti" küll täpselt samamoodi kui eelnevaid raamatuid,kui see valu on kadunud. Justkui oleks see tühi koht,mis varem lugemise läbi täitus-seejuures ilmselgelt valede asjadega-nüüdsest täidetud.
Kas pole see raamat siis ikkagi nii hea,kui ma enda meelest arvan või olen ma selle poole aastaga äkitselt nii vanaks saanud,et plikalik õhkamine enam mulle ei mõju?
Need on ju võimalused...Aga tegelikult ma tean,mis see on,ja see on imeline. Mu hinge tühjus on lõpuks ometi täidetud selle õige asjaga. See on armastusega mu Taevase Isa vastu,teadmisega Tema Pojast,nendest lõpututest imedest,millega mind on õnnistatud...Ja loomulikult on mul nüüd Püha Vaim. Eks Tema see oligi,kes mu augukese rahuga täitis.
Nii tohutult hea!!!


P.S Kallis õde Thomson kirjutas mulle eile. Ta saatis mulle lingi inglisekeelsest Piiblist,mis ütleb: And Jesus himself began to be about thirty years of age, being (as was supposed) the son of Joseph , which was the son of Heli.(Luke 3:23)
Nii vahva!:D