Põhimõtteliselt nädal on jäänud päevani,mil ma pühin jalgadelt Eesti tänavate suvetolmu ja alustan uutmoodi elu. Kui kummaline. Aga see arusaam valitseb vaid mu mõtetes. Tegelikult pole see teadmine tõeliselt kohale jõudnud. Võib-olla siis jõuab,kui ma laevas olles kaugenevale Eestile vaatan. Või kui ma oma uue kodu uksest sisse astun. Või kui mu perekond tagasi kodumaale sõidab. Või jõuab see alles siis kohale,kui ma juba paar kuud Oxhagsgatanil elanud olen. Või siis ei jõuagi mulle see teadmine kunagi pärale.
Eks ma saan varsti teada.
Viimased nädalad Eestis on olnud veidrad. Isegi ei tea täpselt miks. Võib-olla pidevalt kummitav mõte,et ei näe neid kohti nüüd tükk aega. Samas,ma peaksin ju siis sellest kõigest viimast võtma,aga ma nii ootan oma sõitu,et kogu aeg on rahutus hinges. Igavuse tunne on,isegi kui on nii palju teha ja nii paljudega kohtuda. Lisaks igatsen ma meeletult oma A-d,kuigi peaksin nautima oma perega koos olemist. Varsti on mul ju võimalus tahtmise korral kasvõi iga päev A-d näha. Aga mis teha,ikka ma istun igal võimalikul juhul arvutis ja ootan närviliselt,et ta juba tuleks,või räägin temaga Skype´s ja lähen igatsusest lõhki. Mnjah. Eks see käib asja juurde.
No comments:
Post a Comment