Ma veendusin eile,et isegi turul on võimalik toredalt aega veeta. Käisime ema ja vennaga Nõmme turul ja tõesti,see täitis hinge sellise armsa koduse rõõmuga,mida ma pole juba ammu tundnud. Ilm oli ilus,lõhnad isuäratavad,inimesed sõbralikud ja toit hea. Kuulda oli isegi võõrkeeli,lisaks tuvide pehmetele häälitsustele,laste kilkamisele ja loomulikult ostjate-müüjate paljuhäälsele vestlusele. Mõnus.
Mõeldes,et kuidas teha lühikokkuvõtet möödunud päevadest,leian end keerulise olukorra eest. Nii palju väikeseid ja tähendusrikkaid asju on toimunud,aga ei oska neid kuidagi kirja panna. Erilisemad hetked olid ehk üks võrratumaid pühapäevi kirikus,endise misjonäri külaskäik, aktiivne skype´mine,ületulvav armastusetunne,poodlemine koos emaga,pidevad Rootsi-mõtted ja palju palju muud.
Just hetk tagasi olin veel tegelikult tuttavlikus segaduses ja masenduses. Ma ikka oskan tekitada mõtteid,mis mind tasakaalust välja viivad ja murepilved taas kohale kutsub. :P Aga nüüd ma lõpetasin teist korda Mormoni Raamatu. Moroni viimane peatükk täitis mind ootamatu rõõmu ja valgusega. Ausalt,see oli lausa füüsiline ja üldse mitte minust endast tingitud. Lihtsalt nii hea ja kerge hakkas. Selline lootus tulvas minusse tagasi,et seda on raske kirjeldada. Ja taas ma tean,et ma ei pea muretsema! Mul on igavesed abilised,kes mind armastavad alati ja kõiges. Lihtsalt...võrratu!
No comments:
Post a Comment