Mis ma tegin? Olin koos A-ga. Kogu aeg,nii palju kui võimalik pärast nelja rasket kuud. Ja kõige parem oli pühapäev,mis oli kõigest kõige raputavam. Kirik oli liigutav,kurb ja ääretult armas ning ilus. Meie kogudus on tõesti mu teine pere,ma justkui oleks ma neid alati tundnud,kuigi möödas on vaid aasta. Seal on lihtsalt nii nii palju kalleid inimesi,armsaid mälestusi,võrratuid kogemusi. Kaks ilmselt kõige liigutavamat hetke olid sakramendikoosoleku lõpulaul,mis mind tegelikult isegi nutma pani ning Noorte Naiste kingitus,mis oli võibolla kõige armsam ja hoolivam asi,mis ma kunagi saanud olen. Tõesti,ma olen niiiiiiiiiiii tänulik! Te olete mulle kõik tohutult kallid!
Aga nagu peaagu iga asi,kahjuks ka hea asi,jõuab kord lõpule,nii sai läbi ka minu underbar nädalavahetus. Nüüd on mu hing täis veelgi suuremat igatsust, kahetsust, rõõmuärevat ootust ja mida kõike veel. Vat sellepärast ma nii kahtlaste postituse tegingi. Nii ülevoolavalt tundelise,ma mõtlen.
Muidu täna terve õhtupooliku ma pakkisin asju. Nüüd on mu esmavajalikud asjad kõik koos. Natuke on vist isegi ebavajalikku. Aga kolmapäevaks olen ma nüüd valmis!
No comments:
Post a Comment